esmaspäev, 31. märts 2008

Erik Puura: energiatehnoloogiad on tormilises arengus

Erik Puura, Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi direktor

Infot uute energiatehnoloogiate kohta sajab sisse uksest ja aknast. Ainuüksi veebisaidilt http://www.nextenergynews.com/ tuleb 20 uudist nädalas. Samaaegselt luuakse üha uusi piiranguid kasvuhoonegaaside emissioonidele. Kes oskab analüüsida ja leiab üles õige kombinatsiooni, mis sobib oma piirkonda, ja suudab võimalikult suures ulatuses ja efektiivselt ära kasutada kohalikke ressursse, see saavutab energeetilise turvalisuse mõistliku hinna eest – kuid peab arvestama ja jälgima samas, mida uut pidevalt luuakse ning missuguseid piiranguid seavad rahvusvahelised kokkulepped.

Eestit iseloomustab see, et sisuliselt igas uues või Eesti jaoks uues energiavaldkonnas, mida võiks arendada - näiteks kütuseelemendid, päikesepatareid, biokütused, tuuleenergia, tuumaenergia, energiasääst - on eksperdid olemas, kuid neid on käputäis. Ainsaks erandiks on põlevkivienergeetika.

Lisaks on Eestis inimesi, kes on nii debattides kui meediakanalites eksperdid korraga kõikides valdkondades. Ainult nende ekspertarvamused on risti vastukäivad ja tundub, et edasiliikumist eriti ei toimu või vähemalt pole see piisavalt kiire. Kõigile on juba teada, kes need on, mida nad arvavad ning ka see, et nad oma arvamusi ei muuda. Samas on selge, et kui üks näiteks ütleb „väga odav ja täiesti ohutu“ ning teine vastu „ülikallis ja kohutavalt ohtlik“, siis üks tegelikult ju eksib või on tõde kusagil vahepeal ja üle pingutavad mõlemad – näiteks „mitte liiga kallis“ ja „piisavalt ohutu“ võiks olla konsensuslik tõlgendus.


Milles on kõik ühel meelel?
Ehk peaks alustama sellest, milles kõik on ühel meelel. Esiteks selles, et Eesti elektrienergia tootmise portfelli tuleb hajutada ning põlevkivi osatähtsus aja jooksul elektrienergeetikas langeb. Teiseks selles, et taastuvenergeetika võimalused tuleb ära kasutada ning nende proportsioon aja jooksul tõuseb. Kolmandaks selles, et energeetilise sõltuvuse süvenemine idanaabrist ei ole lahendus. Neljandaks selles, et energiasääst on prioriteetne tegevusvaldkond, millega tuleb kogu aeg ja koheselt tegelda.

Lahendusi otsides aga on diskussioon viidud „tuumajaam – ei, tuumajaam – jah“ emotsionaalsele tasandile. Eestimaa Rohelised väidavad, et „pärast Tšernobõli katastroofi on maailma tuumajaamades toimunud kümneid tõsiseid avariisid ning radioaktiivsete ainete lekkeid. Avariid on aset leidnud ka Rootsi ning Soome tuumajaamades. Eestile tähendaks tuumajaama avarii meie territooriumil või lähiriigis rahvuslikku katastroofi.“ Rootslased ja soomlased ise aga miskipärast neid katastroofe tajunud pole, enamus rahvast mõlemas riigis pooldavad tuumaenergia kasutamist. Samuti ma ei suuda uskuda, et enamik soomlastest ja rootslastest nõustub mõtteavaldusega „Tuumarelvad ja tuumaenergeetika on siiami kaksikud. Vaid järgmise põlvkonna reaktorid suudaksid nad lahutada.“ Iga viimane kui gramm kasutatud kütusest on neis riikides hoolikalt jälgitud ning leiab koha sügaval maa-aluses matmiskohas, mis Soomes näiteks valmib 2020. aastaks.

Mis samas ei tähenda, et peaks laskuma teise äärmusse ning hakkama tuumajaamale juba kohta valima, näiteks seda kuskile poolsaarele või mere alla paigutama. 28. juulil 2007 kirjutas New Scientist, viidates RIA Novosti artiklile, et Eesti plaanib ehitada merealuse tuumajaama – tõepoolest, sellise ettepaneku Eesti Mereakadeemia rektor tegi, kuid jällegi on tegu enneaegse mõttega, enne mida peaksid ettepaneku tegijad kõigepealt aru saama, missuguseid tuumajaamu maailmas üldse juba hetkel pakutakse ning välja töötatakse. Spetsiaalselt Eesti tarbeks võib ju ka keegi merealuse tuumajaama mudeli luua, kuid kokkuvõttes koguneb sellise originaalse lahenduse maksumuseks sadu miljardeid kroone. Tegelik diskussioon saab alata alles siis, kui kõigile on ühtlaselt selge, missuguseid uusi ohutumaid reaktoritüüpe maailmas välja arendatakse ning millal need võiksid valmida. Informatsiooni järjest koguneb ning veebisaidilt http://www.tuumaenergia.ee/ on see ka kõigile kättesaadav.

Ekspertide paneel, kes alternatiive vaeb, peaks tõsisemalt üle vaatama ja hindama ka arenguid tuuleenergia salvestamise vallas. Vaid ühe näitena Nottinghami Ülikooli professor Seamus Garvey usub, et lahendus tuuleenergia salvestamiseks on paigutada avameretuulikute juurde mere alla hiigelsuured suruõhukotid. Tundub liiga lihtsana? Prototüüpe juba ehitatakse, tasuvusuuringuteni jõutakse paari aastaga.

Biokütuste osas meenub kohe projekt Ungaris Dunajvarose linna lähedal, kus loodi Euroopa suurim biogaasi jaam, mis säästab 180 000 tonni CO2 emissioone aastas. Mis olid projekti tasuvuse eeldusteks lisaks sellele, et emissioonisääst Austriale maha müüakse? Suur põllumajanduspiirkond ja ohtralt põllumajandusjäätmeid ning muid orgaanilisi jäätmeid, kuid mis veelgi huvitavam: seda haldav ettevõte Palhalma Agrospecial kuulub riiklikusse vanglasüsteemi. On kindlad piirkondlikud eeldused, mis muudavad ühe projekti teostatavaks ja kasumlikuks. Kindlasti on ka Eestis võimalik regionaalsel tasandil jätkuvalt edukaid projekte käivitada.


Kasutagem rohkem teadlasi
Tulles tagasi aga tehnoloogia arengu juurde, siis vajab järelemõtlemist, missugune võiks olla sellistes energeetikavaldkondades, kus Eestis kompetents on senini väga vähene, Eesti teadlaste panus energeetika reaalsesse arengusse. Neile võiks olla selge ja kindel tellimus hoida oma valdkonnas silmad ja kõrvad lahti arengute suhtes, mis mujal maailmas toimuvad. Seda nad kindlasti ka teadustöö taseme tagamiseks niikuinii teevad, kuid tellimuse all mõtlen seda, et toimuvad ka pidevalt analüüsivad ning kui nad tunnevad ära sellised arengud ja sähvatused, mis on Eesti jaoks perspektiivsed ja lähiaastakümnel kasutuselevõetavad, siis annaksid kiiresti sellest märku. Eesti uurimisgruppide väiksuse ning piiratud rahaliste ressursside juures avaks selline tehnosiire hoopis mastaapsemaid võimalusi uue energiasüsteemi ülesehitamisele kaasa aidata kui oma teadustöö kaudu.

Ning pole ilmselt liigne lisada, et Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudis on edukalt tööd alustanud energiatõhusa ehituse tuumiklabor http://www.tuit.ut.ee/eetl, reaalne võimalus õige planeeringuga mitmekordselt vähendada hoonete energiakulusid. Oskused on saadud põhiliselt Austria ja Saksamaa kogemuste baasilt.

reede, 28. märts 2008

Heino Perv: Taimestiku hävitamisele CO2 kvoot

Heino Perv, füüsik

Tavaliselt mõeldakse CO2 all põletamisel õhku paisatud süsihappe gaasi. Aga meile kõigile on ka teada, et taimestik neelab CO2 ning eraldab hapnikku, seega toimub vastupidine protsess. Ometi ehitatakse linnad viimseni täis, järjest kaovad needki haljasalad, muutudes kivikõrbeteks. Nii on see Tartus, nii on ka Tallinnas. Need haljasalad, mis on veel jäänud, kujutavad endast peaaegu paljakskooritud mullakamarat paari sentimeetri pikkuste rohukõrtega, mis on kuuma päikese käes halliks kõrbenud. Ma teen ettepaneku: kehtestada CO2 kvoodid ka taimestiku kohta põhimõttel: taimestiku hävitamine on samaväärne süsinikdioksiidi õhkupaiskamisega põletamisel. Rohelust on vaja ka inimeste tervise huvides.

kolmapäev, 19. märts 2008

Esimese foorumi videosalvestused nüüd üleval

12. märtsil toimunud energiafoorumi "Millist energiasüsteemi me tahame?" ettekannete ja diskussioonide salvestused on nüüd üleval Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kodulehel.

Juhan Partsi kõne: http://www.mkm.ee/failid/Parts.wmv
Einari Kiseli ettekanne: http://www.mkm.ee/failid/einar.wmv
Huvigruppide diskussioon: http://www.mkm.ee/failid/diskusioon1.wmv
Poliiitkute diskussiooni esimene osa: http://www.mkm.ee/failid/diskusioon_2_osa_1.wmv
Poliitikute diskussiooni teine osa: http://www.mkm.ee/failid/2diskusioon_2_osa_2.wmv

teisipäev, 18. märts 2008

Heino Perv: Energiasääst on samaväärne palgatõusuga


















Heino Perv, füüsik

Energiasääst on samaväärne palgatõusuga. See on ka inflatsioonivaba. Energia kallinemisel on globaalsed põhjused, nagu planeedi ülerahvastus, inimeste vajaduste ohjaldamatu kasv, sõjad, ka nn. arengumaad tahavad samu hüvesid nagu meie jne. Teiselt poolt ressursside piiratus. Aga kui küsida: kus on väljapääs, siis tavainimene ei oska midagi arukat vastata. Kui rääkida maja välisseinte soojustamisest, muidugi tuleb selleks laenu võtta, siis on see nagu herilase pesa torkida: me ei jõua seda laenu tagasi maksta. Aga kui palju me praegu maksame!

Olen kaheksa aasta jooksul kokku võtnud meie 80 korteriga korteriühistu soojusenergia kulu, see on 6280 MWh, kusjuures on olnud nii soojasid talvesid kui ka kõva pakast. Antud hetke hinnaga (700,93 kr/MWh.) teeks see 4,4 miljonit krooni. Kuid 1. juunist hakkab kehtima hind 739,11 kr. (arvestatud on käibemaks). Siis teeb see 4,65 miljonit krooni kaheksa aasta kohta! Ei usu, et soojustustööd nii palju maksma lähevad. On maju, kus laen on tagasi makstud just säästetud energia arvel. Kuid need psüühilised barjäärid on nii tugevad, et ükski argument ei veena. Aga taoline õhkkond valitseb enamikus majades.

Millegipärast ei taha ka ajakirjadus taolise sisuga artikleid avaldada. Aga endisel iseseisvuse ajal oli küll praktilisi ja tehnilisi nõuandeid ajalehtedes, kalendrisabades jm. Oleks just vaja rahvast harida. Ega ilmaasjata pole president korduvalt maininud reaalteaduse tähtsust. Ainult kahju, et paljud vajalikud tõed jõuavad laiema üldsuse ette suure hilinemisega. Kuna valdaval enamusel puuduvad elementaarsedki tehnikaalased teadmised, siis selle all on kannatanud ja kannatab ka praegu majandus. Kui meie taasiseseisvumise perioodil, kus soojuse hinnad tõusid isegi rohkem kui 100 korda, oleks olnud rohkem piisavate füüsika- ja tehnikaalaste teadmistega ettevõtlikke inimesi, ei oleks meil nii sügavat kriisi olnud

Energia kaod majades ei ole sugugi väkesed. Kadusid põhjustavad lisaks välisseintele ja akendele ebaühtlane soojapidavus erinevates korterites, kuid ühetoru süsteem ei võimalda korterivaldajal kütet reguleerida. Üsna suurt kadu põhjustab ka tsentraliseeritud sooja vee varustus, kus vesi ringleb torustikus, kuid püstakute torud koos vannitoa siugtorudega on isoleerimata. Kas tõesti selleks, et korraks sokke kuivatada, peab ööd kui päevad energiat kulutama, ka siis, kui sooja vett ei kasutata. Kui kõik vajalikud tööd teostada, siis võib säästa energiat 2—3 korda.

Laen on põhjedatud siis, kui ta hakkab kohe tagasi tooma. Sama põhimõte kehtib ka tootmishoonete kohta. Et täelikku efekti saada, ei piisa ühest ettevõtmisest, vaid tuleb teha kompleksselt kõik eespool öeldu kuni soojussõlme automaatikani välja. Korduvalt on seminaridel ja foorumitel välja toodud, et energiakulu on Põhjamaades ca kolm korda väiksem kui meil.

Oleks vajalik, et ka riik tunneks huvi majade soojustamise vastu. Näteks tuleks anda soodustusi pangalaenude osas. Seadusandluses on nii, et korteriühistutes peab otsustama enamus, võib olla isegi vetoõigus. Aga kui see enamus on täielikult ebakompetentne, siis selline demokraata teeb ainult suurt kahju. Selle arvel kannatavad need, kes tõesti on võimelised midagi ära tegema. Tuleb luua võimalused. Näiteks seestpoolt soojustamine. Paljud spetsalistid on kategooriliselt selle vastu. Põhjendus: toas olev niiskem õhk läbib isolatsiooni ning kondenseerub külmal kiviseinal. Aga kui panna toa poole korralik aurutõke ja isolatsioon ei ole liiga paks, siis võiks see probleem ära langeda. Igal juhul on vajalik välja töödada selleks tehnilisi lahendusi. Samuti ka võimaldada nendel, kes on energiasäästu investeerinud, soojuse eest vähem maksta. Näiteks Saksamaal kasutatakse süsteemi, kus soojusarve sõltub soojatarbimisest Toetagem ka seadusandlikult ettevõtlikke ning võimekaid inimesi! Sellest on ka üldsusele kasu. Kuna eakatel inimestel enamasti pole arvutit ega internetti, siis just peaksid ka ajalehed neid teemasid käsitlema.

esmaspäev, 17. märts 2008

pühapäev, 16. märts 2008

Kiseli ettekande slaidid

MKMi asekantsleri Einari Kiseli esimesel foorumil peetud ettekande slaidid saate alla laadida siit

reede, 14. märts 2008

Video: Juhan Partsi avakõne energeetikast II osa

Video: Juhan Partsi avakõne energeetikast I osa




Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi avakõne foorumil "Millist energiasüsteemi me tahame?" esimene osa.

Video: Moderaator Aivar Hundimägi sissejuhatus




Moderaator Aivar Hundimägi sissejuhatus energiafoorumile "Millist energiasüsteemi me tahame?"

Sander Vaikma: Energiasääst alaku poliitikutest endist

Sander Vaikma
Energeetikatöötajate Ametiühingute Liit

Tahtsin puudutada energia säästmise teemat, millest ka foorumil suhteliselt palju juttu oli ja mis on loomulikult oluline teema. Kuid samas on ka müstiline kuulata poliitikute juttu, kes kutsuvad rahvast (st tähendab teisi inimesi) üles energiat säästma. Või plaanitakse täiendavaid makse kehtestada.

Eelmise aasta sügisel toimus Brüsselis Euroopa energeetikasektori ametiühingute nõupidamine, kus üks teema oli ka energeetikapakett. Kliimapaketi arutelul tõi Suurbritannia kolleeg väga elulise näite: ööbides hotellis, mis asus europarlamendi hoone vastas, märkas ta, et parlamendi hoones põlesid öö läbi kõik tuled, ilma et oleks näha olnud, et seal keegi töötaks.

Seega oleks minu soovitus neile seadusandjatele ja soovitajatele nii siin kui ka Brüsselis: energiakokkuhoiupoliitikaga võiks pihta hakata esmalt iseendast. Muidu tuleb välja jälle nii, nagu poliitikutel tihti kombeks: "ärge käige minu tegude, vaid minu sõnade järgi". Jälgige energiakasutust valitsusasutustes ja ka isiklikult. Olen küll arvamusel, et parim viis inimesi säästvalt energialt tarbima innustada on isiklik eeskuju. Jõudu teile selleks!

neljapäev, 13. märts 2008

Olev Udras: Kütkem olmejäätmetega!

Olev Udras, insener

Teen ettepaneku hakata Eestis ehitama iga linna juurde soojuselektrijaamu, mille kütuseks on linnast kogutud olmejäätmed. Nii on näiteks Taanis, Hanstholmis, kus kogu linna ja maakonna jäätmed põletatakse keevkihiga põletusahjus. Kaasa arvatud ka autokummid ja orgaanilised jäätmed. Katlamaja kütab suurt elurajooni ja maksab kohale toodud jäätmete kui kütuse eest. Lendtuhk ja raskemetallid püütakse kinni vesifiltritega.

Eelised:
1. Odav ja kõrge kütteväärtusega kütus, peaaegu tasuta
2. Linn ei upu prügisse
3. Lähiveod, prügivedu on ainult linna piires
4. Ei ole vaja rajada üha uusi prügimägesid, mis niikuinii süttivad suviti mitu korda ja saastavad atmosfääri

Rene Tammist: Üheksa korda mõõda...














Rene Tammist
Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni nõunik

Mõttevahetus Eesti energiamajanduse tuleviku teemadel on oluline ja seetõttu on hea, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium energiafoorumeid korraldab. Olen ka seda meelt, et sedavõrd pika vinnaga küsimuste arutamiseks, tuleb koostada strateegiadokument, mis paneb aluse hilisemale tegutsemisele. MKM-i tublide ametnike koostatud kaks dokumenti on debati alustamisel heaks lähtekohaks. Siiski sooviksin ma juhtida tähelepanu mõningatele küsimustele, mis minul neid kahte dokumenti lugedes tekkisid ja millele peaks dokumendi järgnevates tööversioonides tähelepanu pöörama.

Enne kui alustada tuliseid debatte teemal, millistest allikatest me oma energiatarbimise katame, tuleb meil jõuda ühisele arusaamisele, kui palju me tulevikus tarbida kavatseme. Minus tekitab hämmingut, et energiatarbimise prognoosiks kasutatakse Põhivõrgu prognoose, mis sisuliselt saadakse rusikareegliga: elektrienergia tarbimise kasv moodustab 40-50% majanduskasvust (Elektrimajanduse arengukava pt 1.4.1.). Arengukava baasstsenaarium prognoosib tipunõudluse kasvu aastas 2,3%. Pean sellist lähenemist küsitavaks, iseäranis seetõttu, et Eesti riik on püstitanud endale eesmärgiks vähendada energiatarbimist vahemikus 2008-2016 9% võrreldes 2000-2005 a. keskmisega. Lisaks sellele kirjutas peaminister Andrus Ansip 2007. a. märtsis EL Ülemkogul alla siduvale eesmärgile vähendada ELi energiatarbimist 20% võrra, mis on oluliselt ambitsioonikam kohustus eelnevaga võrreldes.

Ma pean probleemseks, et MKM-il puudub seniajani tõsiseltvõetav analüüs, mis kaardistaks Eesti energiasäästupotentsiaali erinevate sektorite kaupa. Ma teen siinkohal ka ettepaneku vastav analüüs tellida. Seda muuhulgas ka sellepärast, et energiamajanduse kava keskkonnamõjude hindamine peab arvesse võtma erinevate alternatiivide rahalist kulu, nagu ka analüüsima, millised alternatiivid on keskkonda vähem kahjustavad. Energiasääst on parim alternatiiv keskkonna hoidmiseks ja kulutab ka vähem raha kui investeeringud energiatootmisvõimsustesse. Ennetamaks tarbetuid kohtuskäimisi, kus keskkonnorganisatsioonid vaidlustavad sellelt pinnalt näiteks tuumajaama rajamise, tuleks kahes arengukavas energiasäästpotentsiaal tingimata arvesse võtta.

Kaudsete hinnangute kohaselt on Eesti energiasäästupotentsiaal ca 30% täna tarbitavast primaarenergia kogusest, mis tähendab, et meie praegune heaolu ja majanduse tase oleks säästlikuma tegutsemise puhul tagatav ka 30% võrra väiksema energiatarbimise korral. Kõige olulisem säästupotentsiaal on hoonetes, arvestatav potentsiaal on aga ka tööstuses erinevate protsesside optimeerimisel. Samuti võimaldab energiat kokku hoida soojuse ja elektri koostootmine ning seda iseäranis hajutatuse põhimõtet järgides. Mõnede ettepanekutega selles vallas saab tutvuda http://energia2020.wordpress.com/ Teeksin siinkohal ettepaneku energiatarbimise prognoosimisel pakkuda erinevaid stsenaariume, mis arvestaksid sh ka kuni 30% energiasäästu võimalust.

Tarbimise prognoosimisest veel niipalju, et arengukavades oleks vaja välja tuua iga aasta kaupa ja igas stsenaariumis eraldi baas, pooltipu - ja tipukoormus, sest erinevaid koormusi sobivad katma erinevad energiatootmisvõimsused.

Teine rida probleeme arengukavade juures on seotud taastuvenergiaga. Paluksin arengukava autoritel panna kasvõi esialgselt paika, kuidas Euroopa Komisjoni taastuvenergia direktiivi eelnõus Eestile siduv eesmärk, toota taastuvatest allikatest 25% primaarenergia tarbimisest, eri sektorite vahel jaguneb. Mul on tõsine kahtlus, et see siduv kohustus välistab elektrimajanduse arengukava stsenaariumid A, C, D, sest neis pole piisavalt arvesse võetud vajadust toota elektrit taastuvatest allikatest. Lisaks sellele pole ma 100% veendunud, kas arengukava autorid on täpselt kursis investorite viimaste plaanidega taastuvenergia vallas. Minu käsutuses olev informatsioon räägib pisut teist keelt kui arengukava stsenaariumites A, C, D välja pakutu. Aga asi võib olla ka selles, et hoopis ministeeriumi käsutuses on täpsem informatsioon.

Sedalaadi arengukavadel on mõte ainult siis, kui neid ka rakendama hakatakse. See tähendab, et strateegiadokumendi baasil tehakse otsus teatud energiatootmisviiside otseste või kaudsete toetusmehhanismide osas, mis omab tegelikku mõju investorite käitumisele. Kahjuks ma ei näe täna päris hästi nende arengukavade seost turul toimuvaga. Ei ole mõtet toota arengukavu puhtalt selle pärast, et koalitsioonileping seda nõuab või selleks, et mingil kujul ära toimetada avalik debatt tuumajaama rajamise võimalikkusest Eestis.

Mis puudutab põlevkivi kasutamist elektritootmiseks, siis sellele seab piirid C02 hind ja Eesti Energia vajadus elektri tootmiseks CO2 osta. Ministeerium teab väga hästi, millisest CO2 tonni hinnast alates on elektri omahind kallim Nordpoolis pakutavast. Kui põlevkivi kasutamisega elektritootmises jätkata, iseäranis tingimustes, kus EE peab CO2 kvooti täies mahus oksjonilt ostma, siis tuleb vastata küsimusele, mille ja kelle arvel seda tehakse. Huvitavaks perspektiiviks on kindlasti CO2 sekvesteerimise tehnoloogiad, seetõttu ei tuleks põlevkivi ette maha kanda.

Tuumajaama rajamise idee on kahtlemata väärt edasi arendamist. Enne lõpliku otsuse tegemist peaksime aga jõudma ühisele veendumusele, et tuumajaam on meile vajalik, s.t. me ei suuda oma baaskoormust teisiti katta ning et tuumajaamast toodetud elektri hind on konkurentsivõimeline ka siis, kui see kajastab kõiki olulisi kulusid (sh jaama lammutamiseks, jäätmete lõplikuks ladustamiseks tehtavaid kulutusi, aga ka kaudseid administratiivkulusid).

Viimaks, kahes arengukavas pole piisavalt tähelepanu pööratud tarbijatele. Kallinevad energiahinnad võivad paljudele Eesti peredele talumatult raskeks osutuda ning seetõttu oleks vajalik arengukavas ka analüüsida, milliseid leevendavaid meetmeid peaks riik kasutusele võtma energiahinna järsu tõusu korral.

Ma ei peatu ruumipuudusel mitmetel teistel teemadel, mis on Eesti energiamajanduse seisukohalt samuti väga olulised. Näiteks nagu lisaühenduste rajamine Nordpooli piirkonnaga; Iirimaast alguse saava nn supergridi pikendamine Eestini; ITC kasutuselevõtt võrkudes, võimaldamaks kodumajapidamistel või kontoritel/tööstustel ülejääv elekter võrkudesse tagasi sööta; küsimus, kes peaks maksma taastuvenergia võrkudesse ühendamise eest; turu avamise temaatika; tarbijakaitse temaatika jne. Ometi on paljud neist teemadest minu arvates ebapiisavalt arengukavade tööversioonides käsitletud. Lähikuudel saab loodetavasti suur osa nendest küsimustest juba vastuse ja parlament võib sellisel juhul aasta teises pooles arengukavasid menetleda.

kolmapäev, 12. märts 2008

Video: Juhan Partsi intervjuu aripaev.ee-le



Originaaluudis: aripaev.ee

Poliitikud diskuteerisid energeetika tuleviku ja energiatõhususe teemal

Gea Otsa, MKMi pressinõunik

Täna diskuteerisid Riigikogus esindatud erakondade esindajad foorumil „Millist energiasüsteemi me tahame?“ energeetika tuleviku ja energiatõhususe teemadel. Allpool lühikokkuvõtted diskussioonis osalejate avaseisukohtadest.


Jüri Tamm, SDE

Sotsiaaldemokraatide esindaja Jüri Tamm ütles, et energeetika tulevik on Eestis hetkel kõige olulisem teema.
„SDE-l ei ole illusiooni, et turg hakkab üksi kõike ideaalselt reguleerima ja et üldse mingit riigi sekkumist ei ole vaja,“ ütles Tamm. „Kindel on aga see, et küsimus, mis saab Eesti energeetikast, on kõige olulisem teema praeguses Eestis. On oluline, et selle teema käsitlemisel ei lähtutaks populismist ja dogmadest, vaid suudetaks sisuliselt arutleda.“
Vastates küsimusele, kuidas muuta Eesti energiasüsteem tõhusamaks, nimetas Tamm investeeringute olulisust, kuid rõhutas, et kuna kõik investeeringud maksab kinni tarbija, peavad need olema hoolikalt läbi kaalutud.

Erki Nool, IRL

IRLi esindaja Erki Noole sõnul on energiapoliitika esmane ülesanne tagada Eesti elanikkonna ja ettevõtete energiaga varustamine. „See on eelduseks kõigele muule,“ ütles Nool.
Teiseks nimetas Nool oluliste aspektidena energia julgeolekut ja sõltumatut elektritootmist, mis maandab julgeoleku riske. „Kolmandaks peaks Eesti toetama uute energiaühenduste loomist a la Estlink 2,“ ütles ta. „IRL ei toeta ka energiamahuka tootmise jätkamist selleks, et eksportida, kui seda teeme looduse arvel.“

Hannes Astok, Reformierakond

Reformierakonna esindaja Hannes Astoki sõnul tuleb energia ekspordi puhul mõelda, kas müüa oma ressurss täna kalli raha eest välismaale või hoida seda tuleviku tarbeks.
„Hakkepuidu eksportimisel pole probleemi – uus võsa kasvab asemele. Kuivõrd mõistlik on aga põlevkivielektri eksport?“ küsis Astok. „Põlevkivi ei pea eitama, seda peab arukalt kasutama. Samas pole ka see ju halb, kui Eesti toodab oma energiat ka mujal, näiteks Lätis, Soomes või kasvõi Prantsusmaal, kui varustuskindlus on tagatud.“
Energia tõhususest rääkides mainis Astok, et võtmeküsimuseks on olemasolevate elamute ja tootmishoonete energiasäästlikkus. „Kui uued majad ehitatakse juba energia säästule mõeldes, siis just vanade majade puhul peavad riik ja omavalitsused koostööd tegema, kuidas olukord lahendada. Nii see ei ole, et võtame ühe määruse vastu, mis kohustub säästma, ja siis homme kõik säästavadki.“

Marek Strandberg, Eestimaa Rohelised

Roheliste esindaja Marek Strandberg nentis, et juba 16 aastat on räägitud vajadusest Eesti energeetikas olulisi otsuseid vastu võtta, kuid midagi ei ole tehtud.
„Me oleme suurema osa ajast lihtsalt maha maganud ja oleme jätkuvalt olukorras, kus Eesti Energia on kõige suurem saastaja ja loodusvarade raiskaja. Öelda, et see ei mõjuta meie keskkonna seisundit või ei mõjuta majanduse arengut, on pimeda mängimine,“ ütles Strandberg.
Strandbergi hinnangul on Eesti energeetika jaoks lahendus uutesse lahendustesse investeerimine. „Täna on olemas valmidus investeerida 35 miljardit krooni tuuleparkidesse ja Rootsi vahelisse kaablisse, puudu on vaid poliitiline tahe. Miks me takistame võimalust, et Eestist võiks saada taastuvenergia eksportija?“ küsis ta.

Lembit Kaljuvee, Keskerakond

Keskerakonna esindaja Lembit Kaljuvee kinnitas, et Keskerakonna hinnangul tuleb energiat eksportida, kui see on kasulik. Samas rõhutas Kaljuvee vajadust olulised otsused Eesti energeetika tuleviku osas vastu võtta ning hägune olukord lõpetada.
„Väga oluline on aga energiasääst viimine kõigi inimesteni. Toetan selle puhul nii sanktsiooni kui ka motivatsiooni meetodeid,“ ütles Kaljuvee.

Jaan Pöör, Rahvaliit

Rahvaliidu esindaja Jaan Pöör rõhutas, et valitsus peab garanteerima Eesti riigi energiavajaduse täitmise. Ta toetas ka energiasäästmise olulisust, mainides, et näiteks energiatõhususe seaduse on Riigikogu juba kooskõlla viinud Euroopa Liidu nõuetega.
„Samas tuleb arvestada, et kodude soojustamine tuleb inimeste endi rahakotist ja me peame mõtlema ka sellele, et kõigil ei puudu selleks vahendeid olla,“ ütles Pöör.

Ahti Puur: Põlevkivi on pigem õnnistus

Gea Otsa, MKMi pressinõunik

Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu esindaja Ahti Puur ütles täna energiafoorumil „Millist energiasüsteemi me tahame?“, et põlevkivi pole Eesti jaoks nuhtlus, vaid pigem õnnistus.

„Iga riik peab ise oma rahva katma ja toitma, see kehtib ka energia puhul,“ ütles Puur. „Eesti peab tõsiselt vaeva nägema selle nimel, et ise katta oma energiatarbimine, eriti just elektri osas, sest seda pole niisama kuskilt ümberringi igal ajahetkel võtta. Põlevkivienergeetikat tuleks edasi arendada ja selles suunas, et suudaksime põlevkivist ise toota ka gaasi ja kergemaid kütteõlisid.“

Küsimusele, kas Eesti peaks olema elektrit eksportiv riik, vastas Puur, et seda vaid juhul, kui suudame katta sisemaise elektritarbimise olulises osas. „Edasised sammud peavad olema tehtud talupojamõistusele tuginedes. Hea on olla innovaatiline ja tegelda uute projektidega, kuid me ei saa läbi proovimata asja oma elanikkonna peal katsetama hakata. Jäägem ikka reaalsuse juurde,“ ütles Puur.

Sander Vaikma: Energeetikasektori töötajad ootavad selgust

Gea Otsa, MKMi pressinõunik

Ametiühingute esindaja Sander Vaikma ütles täna energiafoorumil „Millist energiasüsteemi me tahame?“ diskussioonipaneelis osaledes, et ootab kiiret vastust, millises suunas Eesti energeetika edeneb.

„Ametiühingute poolt vaadates kajastub meie huvi neljas aspektis:
et meie sektori töötajatel oleks hea palk, et oleks tagatud kõrge tööhõive, et elektri ja sooja hind oleks võimalikult madal ja et elekter ja soe oleks pidevalt tagatud,“ ütles Vaikma. Tema sõnul on energeetikasektori töötajatel praegu ebakindel olukord, kuna riik annab segaseid signaale, millises suunas Eesti energeetika areneb.

Vaikma sõnul toetavad ametiühingud Euroopa Komisjoni välja pakutud kliimapaketti, ent on seisukohal, et sunniviisiline tootjate võrkude lahutamine ei ole millegagi põhjendatud.

Raivo Vilu: Põlevkivielekter on sõdade laps

Gea Otsa, MKMi pressinõunik

Eesti Keskkonnaühenduste Koja esindaja, TTÜ professor Raivo Vilu ütles täna energiafoorumil „Millist energiasüsteemi me tahame?“ diskussioonipaneelis osaledes, et Eesti peaks energia tootmisel eelistama taastuvaid energiaallikaid.

„On öeldud, et põlevkivienergeetika on kriiside ja sõdade laps, usun, et selleks ta jääb ja uusi põlevkivikatlaid pole mõtet ehitada,“ ütles Vilu. „Kui tuumajaam ehitataks teise või kolmanda põlvkonna tehnolooga põhjal, peaks meile olema täiesti vastuvõetamatu. Neljanda põlvkonna tehnoloogiaga ei tule jaama aga enne 2020. aastat. Ehk et praegu, selles arengukavas, peaksime tuumaenergia teema täiesti kõrvale jätma,“ ütles Vilu.

Vilu hinnangul peaks energiaturu avamine ja Eesti integreerimine Põhjamaade elektriturgu olema üks Eesti valitsuse olulisemaid küsimusi. Lisaks ütles Vilu, et, et Eesti peaks oma majandusstatistikasse ja majandusotsuste tegemise juures hakkama arvestama süsiniku arvepidamist. „Üks on kindel, me peame oma süsiniku kasutamist otsustavalt vähendama,“ ütles Vilu.

Sandor Liive: Energeetikas tuleb otsused teha majanduslikust loogikast lähtudes

Gea Otsa, MKMi pressinõunik

Eesti Energia juht Sandor Liive ütles täna foorumil „Millist energiasüsteemi me tahame?“ diskussioonipaneelis osaledes, et energeetikas tuleb otsuseid teha lähtudes majanduslikust loogikast.

„Nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis võidab Eesti sellest, kui AS Eesti Energia on tugev firma. Selleks, et Eesti Energia oleks aga tugev ka kümne aasta pärast, peame me täna tegema majanduslikult õigeid otsuseid,“ ütles Liive.

Eesti Energia juht lükkas ümber müüdi, et Narva Elektrijaama põlevkiviplokid tuleks aastast 2016 sulgeda. „On tõsi, et aastast 2016 muutuvad mõned keskkonnanõuded karmimaks, kuid see ei tähenda, et põlevkivist elektri tootmine tuleks lõpetada."

"Uute plokkide ehitamise korral on tegemist investeerimisotsustega suurusjärgus 10 miljardit krooni ja rohkem, seetõttu tuleb seda väga hoolega analüüsida, tellida uuringuid, teha pilootprojekte. Mingit venitamist ei toimu,“ ütles Liive, vastates saalist esitatud küsimusele, kas AS Eesti Energia ei oleks pidanud olulisi investeeringuid juba ammu ära tegema.

Küsimusele, kas Eesti peaks olema energiat eksportiv riik, vastas Liive, et eksportimise vajadus ja võimalus peaks tekkima vabaturumajanduse toimimisel.

Juhan Parts: Eesti energiamajandus peab arenema turupõhiseks
















Juhan Parts, majandus- ja kommunikatsiooniminister
(avakõne energeetikafoorumil "Millist energiasüsteemi me tahame?" 12. märtsil Rahvusraamatukogus)

Pole päeva, kui Eesti meedias ei ilmuks vähemalt ühte artiklit, uudislõiku või arvamusavaldust energia valdkonnast. On täiesti selge, et energeetika on hetkel igati oluline teema ja see annab lootust, et jõuame eneste keskel asjad selgeks rääkida.

Ma käisin eelmisel nädalal Kuku raadio saates Vastasseis energiateemadel rääkimas ning saatejuht Janek Luts küsis minult: kes vastutab, et Eestil ei ole juba olemas head ja kehtivad energiamajanduse arengukava. Mõelge, milline Ilf ja Petrovi raamatutest tuttav olukord – kütuse- ja energiamajanduse kavad on tegelikult aastast 2004 kinnitatud, osaliselt on need ka täidetud, kuid oma abstraktsuse ja laialivalguvuse tõttu tundub, nagu neid tegelikult polekski või oleks need lihtsalt üks unustatud paberid.

Võrreldes aastaga 2004 on paljugi muutunud.

Üks olulisem muudatus on, et energia julgeolek ja varustuskindlus on saanud maailmas väga võimsaks poliitiliseks hoovaks. Sellel teemal on praktiline väljund ka Eestile. Euroopas armastatakse rõhutada, et energiapoliitikas tuleb otsida tasakaalu kolme komponendi vahel: keskkonnasäästlikkus, majanduslik konkurentsivõime ja varustuskindlus. Eesti peab lisama neljanda olulise mõõtmena julgeoleku küsimuse, selle peaksime isegi eelmisest kolmest kõrgemale kohale panema. Mis iganes lahenduste juurde me jõuame, kindlasti peab meil olema arusaam, et otsused, mis vähendavad Eesti julgeolekut, ei lähe läbi, neid me ei saa aktsepteerida.

See ei ole kindlasti mitte poliitiline klišee või sõnakõlks. Energia julgeolekuriskide kaardistamine ja silmapiiril hoidmine on vältimatu, kui me planeerime oma energia tulevikku. Muidugi tuleb esimese riskina meelde küsimus maagaasist ja sellest, kes saab tulevikus Eestisse elektrit importida.

Teine oluline muudatus võrreldes eelmise energiamajanduse arengukava vastuvõtmise ajaga on arengud kliimaküsimustes. Kyoto protokollist on täna saanud see, mis ta on. Me ei tea, millised saavad olema Kopenhaageni tippkohtumise tulemused natuke vähem kui kahe aasta pärast: kas ja millisel kujul sünnib kokkulepe ja kas ta saab kordama Kyoto saatust. Kuid ükskõik, kuidas me suhtume kliimapoliitika õigsusesse või tõepärasussesse, peame me energiapoliitikas võtma seda kui reaalsust.

Positiivsemad on olnud arengud Euroopa Liidu tasemel. Meil on olemas Euroopa Komisjoni ettepanekud, nn kliima- ja energiapakett, mis meie jaoks määramatust kahandab. Need ambitsioonikad eesmärgid on kahtlemata üllad, kuid nende tagajärjed mõjutavad kogu Euroopa Liitu. On selge, et me vajame märksa avatumat ja julgemat debatti, et teada saada, kus on siin Eesti huvid ja kas me oleme suutelised tooma oma eripärad Euroopa otsustajate laudade peale. On täiesti selge, et Euroopa Komisjoni visioon, keskkonnapuhtam ja energiatõhusam tootmine, on väga üllas. Küsimus on aga selles, kuidas saab Eesti selle poole liikuda nii, et see saaks meile ka reaalsuseks.

Mis Eesti energeetikas selle visiooni poole liikudes muutub?

Me peame viima oma energiamajanduse turupõhiseks. Sellest tuleb üks väga suur oluline järeldus: me saame ambitsioonikate ideaalide poole liikuda vaid siis, kui erakapital leiab keskkonna, kus tasub investeerida energiatootmisse, kus me suudame olla usin ülevõtja ja käia kaasas uute tehnoloogiate arendustega, võimalusel arendada neid ka ise.

Lisaks tahan rõhutada: me ei saa lasta tekkida olukorral, kus me ei seisa enam kahe jalaga maa peal. Täna on põlevkivi meie tugevus ning selle uisapäisa prügikasti viskamine oleks ilmselge rumalus. Kuni puuduvad reaalsed alternatiivid, ei saa me kaaluda põlevkivielektrist täielikku loobumist.

Seega peame keskenduma mitte ainult visioneerimisele, vaid ka reaalsele tegevusele: kuidas muuta põlevkivielektrit keskkonnasõbralikumaks ja konkurentsivõimelisemaks ning kuidas järk-järgult tuua Eesti energiaportfelli eelnimetatud kolmel põhimõttel põhinevaid energiaallikaid.

Ma tahaksin väga loota, et need foorumid on meile, kes me peame loodavat arengukava seadusandja ees kaitsma, suureks abiks. Loodan, et suudame püsida ka foorumi teemaküsimuste raamides. Tahan selle foorumi kokkukutsujana kinnitada, et me hoolikalt analüüsime ja töötame läbi kõik tõstatatud küsimused. Meil ei ole vaja väga kiirustada, aga meil pole ka väga palju aega.

Soovin kõigile foorumil osalejatele avatud meelt ja julgust oma arvamus välja öelda. Ja kohtume juba järgmisel foorumil.

Tänan!

Toivo Tänavsuu: Tuumajaam või peerujaam?

Toivo Tänavsuu,
Eesti Ekspressi ajakirjanik

Juhan Partsi juhitav Majandusministeerium alustab täna kolmeosalist energiafoorumite sarja. Esimesel seminaril arutatakse, millist energiasüsteemi Eesti tahab. Pealtnäha tore mõte, sisuliselt aga arusaamatu nonsenss, seniste tegematajätmiste suitsukate. Märk peataolekust.

Partsi ministeeriumi energiapoliitika meenutab jänest näljase hundikarja keskel, kes selle asemel, et püüda jooksu pista, arutleb, kas peaks kiskjate suhu ronima pea või jalad ees.

Minister rääkis hommikul raadios, et Eesti ühiskond peab aru pidama energeetika tuleviku üle, et kujundada konsensuslik visioon. See tähendab, et Rahvusraamatukogus toimuvale lobalaadale on oodatud kõik, ka kalur Mati, lehmapidaja Malle ning endine kosmoseteadlane Ants. Parts küsib neilt, millist elektrisüsteemi nad tahavad. Mati arvab ilmselt, et omega-rasvhapped võivad osutuda meie elektrisüsteemi võluvitsaks. Malle näeb lehmakakas potentsiaali. Ants aga peab vajalikuks kuule hiiglasliku tuulepargi rajamist.


Rohelised tõestavad paberil ära tuulikute ainuvõimalikkuse, pragmatistid ei näe alternatiivi tuumajaamale. Piirissaarlastel pole üldse elektrit vaja. Väino Kohilast rüüpab kannu õlut, mõtleb veidi ja ütleb siis, et tõeline loodusjõud peitub kõhutuultes. Ta näeks peerugaasigeneraatoreid igas asulas. Iga mees on ekspert, ent keegi ei tea, millest ta tegelikult räägib. Päeva lõpuks huvitab keskmist elektritarbijat vaid tarnekindlus - see, et kodus oleks jätkuvalt valgus. Kust, kellelt ja kuidas see tuleb, on teisejärguline.


Inimest, kes oskaks täna öelda, millistest allikatest on 2020. aastal kõige kasulikum elektrit toota (ja tal oleks lõpuks õigus), pole olemas. Ei Eestis ega kusagil mujal. Kindel on ainult see, et kes mõne ressursi - näiteks aatomienergia - välistab, võtab endale suure riski ühel hetkel "rongist" maha jääda. Tehnoloogia areneb pöörasel kiirusel. Kõik, mis täna uus, on homme vana. Sama kiiresti arenevad arusaamad konkurentsivõimelisest elektritootmisest.

Majandusministeerium võiks mõista fundamentaalset loogikat, et Eesti elektritootmise portfelli ei määra Malle, Mati, Ants ja Väino, vaid investorid, kes peaks Eestis elektrijaamu püstitama. Et keegi üldse siin elektri tootmisest huvituks, peab riik kiiremas korras elektrituru avama. Vaid turutingimustel saab teha mingeidki vettpidavaid arvutusi, kas tasuks ära tuumajaam, tuulepargid, koostootmisjaamad või midagi muud.

Parts tahab foorumil kujundada seisukoha, kas Eesti peaks olema elektri importija või eksportija. Nagu meil oleks selles küsimuses valikuvõimalus! Seitsme aasta pärast suletakse Narva vanad põlevkivikatlad ja sellega umbes 60 protsenti Eesti elektritootmisest. Importija ehk kellestki teisest sõltuja saab meist igal juhul. Selle peale võib juba mürki võtta, sest seitsme aastaga ei valmi ükski suurem elektrijaam, samuti ei suuda nõudlust katta taastuvelektri tootmine.
Partsi foorumite eesmärk on kujundada Eesti elektrimajanduse pikaajaline arengukava. Kuid kelle jaoks seda dokumenti vaja on ja kes peaks seda järgima? Kindlasti mitte Eesti Energia - tema järgib turgu. Ja milline on selle dokumendi sisuline väärtus näiteks viie aasta pärast, kui turuolukord on tundmatuseni muutunud? Lennukaid arengukavasid on ennegi nähtud. Lobisemise asemel võiks tegutseda. Majandusministeeriumil oleks arukam korraldada suur teavituskampaania, et viia ühiskonda üks peamine sõnum: Ärge tehke illusioone! Elektriturul on ees murrangulised arengud, odava põlevkivielektri ajastu on möödas. Valmistuge juba täna mitmekordseks hinnatõusuks, mis tuleb lähiaastail.

Kivisildniku eeskuju järgides on minu Positiivne programm järgmine: Eesti avab täielikult elektrituru järgmisel või ülejärgmisel aastal, kindlustades sellega investeeringud elektritootmisse. Ainult nii saame vältida pikaajalist importelektrist sõltuvust. Fookus tõstetakse elektri hinna kontrolli all hoidmiselt kaablite ehk võrguühenduste rajamisele naabritega. Samuti antakse täiskäik Põhjala elektribörsi Eestisse laienemisele. Riik töötab välja ja rakendab selged ja ühesed põhimõtted taastuvenergia toetamiseks ja likvideerib praegused tootmispiirangud. Poliitikud kasvatavad endale selgrood ning hakkavad demagoogia ja "me arutame" stiilis jutu asemel konkreetset juttu rääkima, valmistades avalikkust ette elektri hüppeliseks hinnatõusuks. Vähekindlustatutele, kelle jaoks hüppeline hinnatõus tähendaks vaesusriski süvenemist, töötatakse välja ajutine kompensatsioon.

Eesti peab elektrituru avama hiljemalt 2013. aastal. Eesti Eneregial, kes avatud turul jääb veel mõneks ajaks sisuliselt tootmismonopoliks, hoiab silma peal Konkurentsiamet. Täpselt samamoodi nagu hoitakse silm peal Elionil telekomiturul.

teisipäev, 11. märts 2008

Einari Kisel: Kolm keerulist küsimust

Einari Kisel,
Majandus- ja Kommunikatsiooni-ministeeriumi asekantsler

Energeetikat tuleks hinnata ja analüüsida lähtudes kolmest aspektist: keskkonnamõjust, hinnast ja varustuskindlusest. Võib öelda, et täna on Eesti energiamajandus võrreldes teiste riikidega heas seisus varustuskindluse ning hinna osas, kuid keskkonnamõju on meie energeetikas väga suur.

Kas põlevkivienergia eksport on põhjendatud?

Meie energiamajanduses on veidraid paradokse. Näiteks kuigi põlevkivi kasutamine on väga suure keskkonnamõjuga, ekspordime me nii põlevkiviõli kui ka põlevkivielektrit. Saaste meile, hüved teistele. Kui vaadata meie energiatootmisega kaasnevat keskkonnamõju, siis tekib kohe küsimus, miks selline tegevus toimub? Miks Eesti ekspordib suure keskkonnamõjuga energiatooteid?

Kogu Eesti energiabilansis moodustab põlevkivi ligi 60%. Kui me ei ekspordiks põlevkiviõli ja -elektrit, oleks põlevkivi osakaal 45%. Kogu energiabilansis moodustab põlevkivienergia eksport täna ligi 20%, Eesti SKP-s moodustab põlevkivienergia eksport veidi üle 1%. Seega, suuresti just põlevkivienergia eksport muudab Eesti majanduse energiamahukaks.

Paradoksaalsel moel ekspordime me täna ka oma taastuvenergia ressursse puidu näol, kuigi puidu hinnatõusu tagajärjel on see trend vähenemas.

Kui palju võiks Eesti sõltuda imporditavast energiast?

Ametlikus statistikas on Eesti energiasõltuvus (ehk imporditavate energiaallikate osakaal koguenergiast) ca 32%. Kui aga kõrvale jätta energiamahukas põlevkivienergia eksport, siis selgub, et 2005. aastal sõltus Eesti ligi 42% ulatuses imporditavatest energiaallikatest! Maagaas moodustab sellises Eesti vajadustest lähtuvas energiabilansis juba praegu ligi 18%, soojuse tootmises ligi 45%.

Kui vaadata tulevikuvalikuid, siis hakkab suure tõenäosusega imporditava energia osakaal Eestis oluliselt kasvama, sest:
- tuulikute tasakaalustamiseks tuleb suuresti kasutada kas maagaasi, vedelgaasi või kerget kütteõli, alternatiivina võiks kõne alla tulla ka parendatud põlevkiviõli või põlevkivigaas;
- tuumaelekter Leedust tähendaks elektri importi, oma tuumajaama rajamine tuumakütuse importi;
- elektriturgude avanemisel võib elekter meile tulema hakata praeguste regulatsioonide järgi ka Venemaalt, suurema tõenäosusega tuleb seda Soomest.

Ka puidu kasutamise juures räägitakse üha enam defitsiidist, varsti peame hakkama ka seda ressurssi importima. Palju räägitakse vedelate biokütuste rakendamisest transpordis, mis võiks põhineda kodumaisel ressursil. Samas, nende tootmine Eestis ei vasta enamasti Brüsselis kavandatavatele efektiivsuse kriteeriumitele, mistõttu võime me leida end olukorrast, kus ka neid kütuseid peame me hakkama importima.

Eesti majanduse energiamahukusest

Kuigi sageli räägivad rohelised, et Eesti majandus on väga energiamahukas, siis numbreid vaadates on viimase viie aasta jooksul (perioodil 2001-2005) vähenenud Eesti SKP energiamahukus kaks korda (tasemelt ca 800 toe/USD tasemele 400 toe/USD). Viimastel aastatel on olnud koguni trend, et vaatamata SKP kiirele kasvule on energia vajadus isegi vähenenud.

Võrdluses teiste ELi liikmesriikidega oli Eesti tõusnud 2005. aastaks 20. kohale, 2001. aastal olime 25. kohal. Vaadates veidi numbrite taha võib näha, et majanduse energiamahukuse põhiprobleemiks on meie SKP madal tase, mitte energiatarbimine, kuna meie SKP inimese kohta on kordades väiksem kui näiteks Taanil. Energiatarbimise osas inimese kohta oleme me taanlastega praktiliselt võrdsed.

Loomulikult ei saa me öelda, et meie energiatarbimises oleks kõik korras. Meie hoonete soojapidavus vajab kindlasti veel parandamist, energiatootmine saab toimuda efektiivsemalt, energiakadusid on võimalik veel vähendada. Ka elektritarbimine ja transpordikütuste tarbimine võivad väheneda. Julgen väita, et Eestis on võimalik energiatarvet oluliselt vähendada ning samas jätkata ka kiire majanduskasvuga. Tean, et paljud teadlased selles osas minuga ei nõustu.

Omaette küsimus on selles, kuidas suunata inimesi energiasäästuks investeeringuid tegema. Taani näite varal võiks öelda, et parimaks motiveerijaks on raha: kõrged energia hinnad maksude näol ja investeeringutoetused on suunanud tarbijaid investeerima energiasäästlikesse lahendustesse.

Teine võimalus on anda inimestele võimalikult palju infot energiasäästu võimaluste ning nende majandusliku mõju kohta. Teadlikkuse parandamise ja suhtumise muutmisega on võimalik saavutada häid tulemusi.

Kuidas panna Sind isiklikult energiat rohkem säästma? Mida oled Sa täna teinud energia säästmiseks?

Kutse energiafoorumile “Millist energiasüsteemi me tahame?”

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) korraldab kolmapäeval, 12. märtsil algusega kell 13 Tallinnas Rahvusraamatukogus energiafoorumi „Millist energiasüsteemi me tahame?“

Foorumil arutlevad huvigrupid ja poliitikud, millistest põhimõtetest peaks Eesti energiasüsteemi arendamisel lähtuma, kas Eesti peaks olema energia eksportija või importija, milliseid numbrilisi eesmärke võiks seada Eesti energeetikale ning millised peaksid olema selle poliitilised eesmärgid.
Foorumi avab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, modereerib Äripäeva uuriva toimetuse juht Aivar Hundimägi.

Foorumil osalemine on kõigile tasuta, registreerumine toimub kohapeal. Tegemist on esimese üritusega energiafoorumite sarjast. Aprillikuise foorumi teema on elektritootmise valikud Eestis, maikuus arutletakse elektrituru avanemise mõjude üle.

Foorumi ajakava:
13.00-13.05 moderaatori sissejuhatus
13.05-13.15 minister Juhan Partsi sõnavõtt
13.15-13.35 MKMi energeetikaosakonna juhataja Einari Kiseli ettekanne Eesti energiasüsteemist
13.35-14.30 huvigruppide diskussioon
14.30-14.50 kohvipaus
14.50-15.45 poliitikute diskussioon
15.45-16.00 kokkuvõte

Huvigruppide diskussiooni on osalema kutsutud Eesti Energia, Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu, Energeetika Ametiühingu, Keskkonnaühenduste Koja ja Teaduste Akadeemia esindajad.
Poliitikute diskussiooni on kutsutud IRLi, Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna, Keskerakonna, Eestimaa Roheliste ja Rahvaliidu esindajad.

Foorumile on kõik huvilised oodatud, osalemine on tasuta ja registreerimine toimub enne foorumit kohapeal.

esmaspäev, 10. märts 2008

Kuhu läheb Eesti energeetika? Ütle oma arvamus!

Lähiajal peab Eesti tegema otsustava valiku – millises suunas oma energiapoliitikas edasi liikuda? Euroopa Komisjoni kliima- ja energiapakett, elektrituru avanemine aastast 2013 ja üha karmistuvad keskkonnanõuded on vaid valik märksõnadest, mis sunnib hetkeks peatuma ja järele mõtlema: kuidas edasi?

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) valmistab praegu ette kaht olulist dokumenti: elektrimajanduse ja energiamajanduse arengukava. Tegemist ei ole paberitega, mis jäävad kuhugi arhiivi tolmama või serverisse rippuma, nende strateegiate põhjal hakkab valitsus arendama Eesti energeetikat. Loodetavasti on arengukavad Riigikogus arutelul juba sellel sügisel.

Arengukavade tööversioonidega saab tutvuda MKMi kodulehel: siin ja siin.

Kuid millised siis peaksid olema Eesti energeetika tulevikusuunad? Et olulised küsimused eri huvigruppe kaasates avalikult läbi arutada, korraldab MKM sellel kevadel kolm energiafoorumit.

Esimene energiafoorum “Millist energiasüsteemi me tahame?” toimub 12. märtsil kell 13.00-16.00 Rahvusraamatukogu suures saalis.
Foorumil arutletakse, millistest põhimõtetest peaks Eesti energiasüsteemi arendamisel lähtuma, kas Eesti peaks olema energia eksportija või importija, milliseid numbrilisi eesmärke võiks seada Eesti energeetikale ning millised peaksid olema selle poliitilised eesmärgid.

Teine energiafoorum “Elektritootmise valikud Eestis” toimub 9. aprillil kell 9.00-13.00 Tallinna Tehnikaülikooli suures saalis.
Foorumil arutatakse Eesti elektritootmise võimalike valikute üle ja analüüsitakse neid lähtuvalt majanduslikust, keskkonnakaitselisest ja varustuskindluse aspektist.

Kolmas energiafoorum “Elektrituru avanemise mõjud” toimub 14. mail kell 14.00-17.00.
Foorumil arutatakse elektrituru avanemisega kaasnevaid mõjusid, räägitakse elektriturgude toimimise põhimõtetest ja teiste riikide kogemustest, analüüsitakse võimalusi ja ohte Eestis.
Foorumitel osalemine on tasuta, registreerimine toimub kohapeal.

Kuid ka parima tahtmise juures ei mahu kõik Eesti energia tuleviku pärast muretsejad saali või ei jõua seal loetud tundide jooksul oma seisukohti avaldada. Ent kõigil soovijatel on võimalus oma seisukohti avaldada selles blogis kas juba olemasolevaid postitusi kommenteerides või saates oma sissekande e-mailiga aadressile gea.otsa@mkm.ee, lisades kirjale oma nime, ametikoha ja toimiva kontakti. MKM jätab endale siiski õiguse kommentaare modereerida ja sissekandeid keelelise korrektsuse huvides toimetada. Teemavälised, isikuid solvavad ja seadust rikkuvad kommentaarid kustutatakse.

Energiafoorumi blogi on esialgu plaanitud elus hoida juunikuuni, vajadusel aga kauemgi.