Erik Puura, Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi direktorInfot uute energiatehnoloogiate kohta sajab sisse uksest ja aknast. Ainuüksi veebisaidilt http://www.nextenergynews.com/ tuleb 20 uudist nädalas. Samaaegselt luuakse üha uusi piiranguid kasvuhoonegaaside emissioonidele. Kes oskab analüüsida ja leiab üles õige kombinatsiooni, mis sobib oma piirkonda, ja suudab võimalikult suures ulatuses ja efektiivselt ära kasutada kohalikke ressursse, see saavutab energeetilise turvalisuse mõistliku hinna eest – kuid peab arvestama ja jälgima samas, mida uut pidevalt luuakse ning missuguseid piiranguid seavad rahvusvahelised kokkulepped.
Eestit iseloomustab see, et sisuliselt igas uues või Eesti jaoks uues energiavaldkonnas, mida võiks arendada - näiteks kütuseelemendid, päikesepatareid, biokütused, tuuleenergia, tuumaenergia, energiasääst - on eksperdid olemas, kuid neid on käputäis. Ainsaks erandiks on põlevkivienergeetika.
Lisaks on Eestis inimesi, kes on nii debattides kui meediakanalites eksperdid korraga kõikides valdkondades. Ainult nende ekspertarvamused on risti vastukäivad ja tundub, et edasiliikumist eriti ei toimu või vähemalt pole see piisavalt kiire. Kõigile on juba teada, kes need on, mida nad arvavad ning ka see, et nad oma arvamusi ei muuda. Samas on selge, et kui üks näiteks ütleb „väga odav ja täiesti ohutu“ ning teine vastu „ülikallis ja kohutavalt ohtlik“, siis üks tegelikult ju eksib või on tõde kusagil vahepeal ja üle pingutavad mõlemad – näiteks „mitte liiga kallis“ ja „piisavalt ohutu“ võiks olla konsensuslik tõlgendus.
Eestit iseloomustab see, et sisuliselt igas uues või Eesti jaoks uues energiavaldkonnas, mida võiks arendada - näiteks kütuseelemendid, päikesepatareid, biokütused, tuuleenergia, tuumaenergia, energiasääst - on eksperdid olemas, kuid neid on käputäis. Ainsaks erandiks on põlevkivienergeetika.
Lisaks on Eestis inimesi, kes on nii debattides kui meediakanalites eksperdid korraga kõikides valdkondades. Ainult nende ekspertarvamused on risti vastukäivad ja tundub, et edasiliikumist eriti ei toimu või vähemalt pole see piisavalt kiire. Kõigile on juba teada, kes need on, mida nad arvavad ning ka see, et nad oma arvamusi ei muuda. Samas on selge, et kui üks näiteks ütleb „väga odav ja täiesti ohutu“ ning teine vastu „ülikallis ja kohutavalt ohtlik“, siis üks tegelikult ju eksib või on tõde kusagil vahepeal ja üle pingutavad mõlemad – näiteks „mitte liiga kallis“ ja „piisavalt ohutu“ võiks olla konsensuslik tõlgendus.
Milles on kõik ühel meelel?
Ehk peaks alustama sellest, milles kõik on ühel meelel. Esiteks selles, et Eesti elektrienergia tootmise portfelli tuleb hajutada ning põlevkivi osatähtsus aja jooksul elektrienergeetikas langeb. Teiseks selles, et taastuvenergeetika võimalused tuleb ära kasutada ning nende proportsioon aja jooksul tõuseb. Kolmandaks selles, et energeetilise sõltuvuse süvenemine idanaabrist ei ole lahendus. Neljandaks selles, et energiasääst on prioriteetne tegevusvaldkond, millega tuleb kogu aeg ja koheselt tegelda.
Lahendusi otsides aga on diskussioon viidud „tuumajaam – ei, tuumajaam – jah“ emotsionaalsele tasandile. Eestimaa Rohelised väidavad, et „pärast Tšernobõli katastroofi on maailma tuumajaamades toimunud kümneid tõsiseid avariisid ning radioaktiivsete ainete lekkeid. Avariid on aset leidnud ka Rootsi ning Soome tuumajaamades. Eestile tähendaks tuumajaama avarii meie territooriumil või lähiriigis rahvuslikku katastroofi.“ Rootslased ja soomlased ise aga miskipärast neid katastroofe tajunud pole, enamus rahvast mõlemas riigis pooldavad tuumaenergia kasutamist. Samuti ma ei suuda uskuda, et enamik soomlastest ja rootslastest nõustub mõtteavaldusega „Tuumarelvad ja tuumaenergeetika on siiami kaksikud. Vaid järgmise põlvkonna reaktorid suudaksid nad lahutada.“ Iga viimane kui gramm kasutatud kütusest on neis riikides hoolikalt jälgitud ning leiab koha sügaval maa-aluses matmiskohas, mis Soomes näiteks valmib 2020. aastaks.
Mis samas ei tähenda, et peaks laskuma teise äärmusse ning hakkama tuumajaamale juba kohta valima, näiteks seda kuskile poolsaarele või mere alla paigutama. 28. juulil 2007 kirjutas New Scientist, viidates RIA Novosti artiklile, et Eesti plaanib ehitada merealuse tuumajaama – tõepoolest, sellise ettepaneku Eesti Mereakadeemia rektor tegi, kuid jällegi on tegu enneaegse mõttega, enne mida peaksid ettepaneku tegijad kõigepealt aru saama, missuguseid tuumajaamu maailmas üldse juba hetkel pakutakse ning välja töötatakse. Spetsiaalselt Eesti tarbeks võib ju ka keegi merealuse tuumajaama mudeli luua, kuid kokkuvõttes koguneb sellise originaalse lahenduse maksumuseks sadu miljardeid kroone. Tegelik diskussioon saab alata alles siis, kui kõigile on ühtlaselt selge, missuguseid uusi ohutumaid reaktoritüüpe maailmas välja arendatakse ning millal need võiksid valmida. Informatsiooni järjest koguneb ning veebisaidilt http://www.tuumaenergia.ee/ on see ka kõigile kättesaadav.
Ekspertide paneel, kes alternatiive vaeb, peaks tõsisemalt üle vaatama ja hindama ka arenguid tuuleenergia salvestamise vallas. Vaid ühe näitena Nottinghami Ülikooli professor Seamus Garvey usub, et lahendus tuuleenergia salvestamiseks on paigutada avameretuulikute juurde mere alla hiigelsuured suruõhukotid. Tundub liiga lihtsana? Prototüüpe juba ehitatakse, tasuvusuuringuteni jõutakse paari aastaga.
Biokütuste osas meenub kohe projekt Ungaris Dunajvarose linna lähedal, kus loodi Euroopa suurim biogaasi jaam, mis säästab 180 000 tonni CO2 emissioone aastas. Mis olid projekti tasuvuse eeldusteks lisaks sellele, et emissioonisääst Austriale maha müüakse? Suur põllumajanduspiirkond ja ohtralt põllumajandusjäätmeid ning muid orgaanilisi jäätmeid, kuid mis veelgi huvitavam: seda haldav ettevõte Palhalma Agrospecial kuulub riiklikusse vanglasüsteemi. On kindlad piirkondlikud eeldused, mis muudavad ühe projekti teostatavaks ja kasumlikuks. Kindlasti on ka Eestis võimalik regionaalsel tasandil jätkuvalt edukaid projekte käivitada.
Ehk peaks alustama sellest, milles kõik on ühel meelel. Esiteks selles, et Eesti elektrienergia tootmise portfelli tuleb hajutada ning põlevkivi osatähtsus aja jooksul elektrienergeetikas langeb. Teiseks selles, et taastuvenergeetika võimalused tuleb ära kasutada ning nende proportsioon aja jooksul tõuseb. Kolmandaks selles, et energeetilise sõltuvuse süvenemine idanaabrist ei ole lahendus. Neljandaks selles, et energiasääst on prioriteetne tegevusvaldkond, millega tuleb kogu aeg ja koheselt tegelda.
Lahendusi otsides aga on diskussioon viidud „tuumajaam – ei, tuumajaam – jah“ emotsionaalsele tasandile. Eestimaa Rohelised väidavad, et „pärast Tšernobõli katastroofi on maailma tuumajaamades toimunud kümneid tõsiseid avariisid ning radioaktiivsete ainete lekkeid. Avariid on aset leidnud ka Rootsi ning Soome tuumajaamades. Eestile tähendaks tuumajaama avarii meie territooriumil või lähiriigis rahvuslikku katastroofi.“ Rootslased ja soomlased ise aga miskipärast neid katastroofe tajunud pole, enamus rahvast mõlemas riigis pooldavad tuumaenergia kasutamist. Samuti ma ei suuda uskuda, et enamik soomlastest ja rootslastest nõustub mõtteavaldusega „Tuumarelvad ja tuumaenergeetika on siiami kaksikud. Vaid järgmise põlvkonna reaktorid suudaksid nad lahutada.“ Iga viimane kui gramm kasutatud kütusest on neis riikides hoolikalt jälgitud ning leiab koha sügaval maa-aluses matmiskohas, mis Soomes näiteks valmib 2020. aastaks.
Mis samas ei tähenda, et peaks laskuma teise äärmusse ning hakkama tuumajaamale juba kohta valima, näiteks seda kuskile poolsaarele või mere alla paigutama. 28. juulil 2007 kirjutas New Scientist, viidates RIA Novosti artiklile, et Eesti plaanib ehitada merealuse tuumajaama – tõepoolest, sellise ettepaneku Eesti Mereakadeemia rektor tegi, kuid jällegi on tegu enneaegse mõttega, enne mida peaksid ettepaneku tegijad kõigepealt aru saama, missuguseid tuumajaamu maailmas üldse juba hetkel pakutakse ning välja töötatakse. Spetsiaalselt Eesti tarbeks võib ju ka keegi merealuse tuumajaama mudeli luua, kuid kokkuvõttes koguneb sellise originaalse lahenduse maksumuseks sadu miljardeid kroone. Tegelik diskussioon saab alata alles siis, kui kõigile on ühtlaselt selge, missuguseid uusi ohutumaid reaktoritüüpe maailmas välja arendatakse ning millal need võiksid valmida. Informatsiooni järjest koguneb ning veebisaidilt http://www.tuumaenergia.ee/ on see ka kõigile kättesaadav.
Ekspertide paneel, kes alternatiive vaeb, peaks tõsisemalt üle vaatama ja hindama ka arenguid tuuleenergia salvestamise vallas. Vaid ühe näitena Nottinghami Ülikooli professor Seamus Garvey usub, et lahendus tuuleenergia salvestamiseks on paigutada avameretuulikute juurde mere alla hiigelsuured suruõhukotid. Tundub liiga lihtsana? Prototüüpe juba ehitatakse, tasuvusuuringuteni jõutakse paari aastaga.
Biokütuste osas meenub kohe projekt Ungaris Dunajvarose linna lähedal, kus loodi Euroopa suurim biogaasi jaam, mis säästab 180 000 tonni CO2 emissioone aastas. Mis olid projekti tasuvuse eeldusteks lisaks sellele, et emissioonisääst Austriale maha müüakse? Suur põllumajanduspiirkond ja ohtralt põllumajandusjäätmeid ning muid orgaanilisi jäätmeid, kuid mis veelgi huvitavam: seda haldav ettevõte Palhalma Agrospecial kuulub riiklikusse vanglasüsteemi. On kindlad piirkondlikud eeldused, mis muudavad ühe projekti teostatavaks ja kasumlikuks. Kindlasti on ka Eestis võimalik regionaalsel tasandil jätkuvalt edukaid projekte käivitada.
Kasutagem rohkem teadlasi
Tulles tagasi aga tehnoloogia arengu juurde, siis vajab järelemõtlemist, missugune võiks olla sellistes energeetikavaldkondades, kus Eestis kompetents on senini väga vähene, Eesti teadlaste panus energeetika reaalsesse arengusse. Neile võiks olla selge ja kindel tellimus hoida oma valdkonnas silmad ja kõrvad lahti arengute suhtes, mis mujal maailmas toimuvad. Seda nad kindlasti ka teadustöö taseme tagamiseks niikuinii teevad, kuid tellimuse all mõtlen seda, et toimuvad ka pidevalt analüüsivad ning kui nad tunnevad ära sellised arengud ja sähvatused, mis on Eesti jaoks perspektiivsed ja lähiaastakümnel kasutuselevõetavad, siis annaksid kiiresti sellest märku. Eesti uurimisgruppide väiksuse ning piiratud rahaliste ressursside juures avaks selline tehnosiire hoopis mastaapsemaid võimalusi uue energiasüsteemi ülesehitamisele kaasa aidata kui oma teadustöö kaudu.
Ning pole ilmselt liigne lisada, et Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudis on edukalt tööd alustanud energiatõhusa ehituse tuumiklabor http://www.tuit.ut.ee/eetl, reaalne võimalus õige planeeringuga mitmekordselt vähendada hoonete energiakulusid. Oskused on saadud põhiliselt Austria ja Saksamaa kogemuste baasilt.
Tulles tagasi aga tehnoloogia arengu juurde, siis vajab järelemõtlemist, missugune võiks olla sellistes energeetikavaldkondades, kus Eestis kompetents on senini väga vähene, Eesti teadlaste panus energeetika reaalsesse arengusse. Neile võiks olla selge ja kindel tellimus hoida oma valdkonnas silmad ja kõrvad lahti arengute suhtes, mis mujal maailmas toimuvad. Seda nad kindlasti ka teadustöö taseme tagamiseks niikuinii teevad, kuid tellimuse all mõtlen seda, et toimuvad ka pidevalt analüüsivad ning kui nad tunnevad ära sellised arengud ja sähvatused, mis on Eesti jaoks perspektiivsed ja lähiaastakümnel kasutuselevõetavad, siis annaksid kiiresti sellest märku. Eesti uurimisgruppide väiksuse ning piiratud rahaliste ressursside juures avaks selline tehnosiire hoopis mastaapsemaid võimalusi uue energiasüsteemi ülesehitamisele kaasa aidata kui oma teadustöö kaudu.
Ning pole ilmselt liigne lisada, et Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudis on edukalt tööd alustanud energiatõhusa ehituse tuumiklabor http://www.tuit.ut.ee/eetl, reaalne võimalus õige planeeringuga mitmekordselt vähendada hoonete energiakulusid. Oskused on saadud põhiliselt Austria ja Saksamaa kogemuste baasilt.
1 kommentaar:
juba jätsin.....
Postita kommentaar