Juhan Parts, majandus- ja kommunikatsiooniminister
(avakõne energeetikafoorumil "Millist energiasüsteemi me tahame?" 12. märtsil Rahvusraamatukogus)
Pole päeva, kui Eesti meedias ei ilmuks vähemalt ühte artiklit, uudislõiku või arvamusavaldust energia valdkonnast. On täiesti selge, et energeetika on hetkel igati oluline teema ja see annab lootust, et jõuame eneste keskel asjad selgeks rääkida.
Ma käisin eelmisel nädalal Kuku raadio saates Vastasseis energiateemadel rääkimas ning saatejuht Janek Luts küsis minult: kes vastutab, et Eestil ei ole juba olemas head ja kehtivad energiamajanduse arengukava. Mõelge, milline Ilf ja Petrovi raamatutest tuttav olukord – kütuse- ja energiamajanduse kavad on tegelikult aastast 2004 kinnitatud, osaliselt on need ka täidetud, kuid oma abstraktsuse ja laialivalguvuse tõttu tundub, nagu neid tegelikult polekski või oleks need lihtsalt üks unustatud paberid.
Võrreldes aastaga 2004 on paljugi muutunud.
Üks olulisem muudatus on, et energia julgeolek ja varustuskindlus on saanud maailmas väga võimsaks poliitiliseks hoovaks. Sellel teemal on praktiline väljund ka Eestile. Euroopas armastatakse rõhutada, et energiapoliitikas tuleb otsida tasakaalu kolme komponendi vahel: keskkonnasäästlikkus, majanduslik konkurentsivõime ja varustuskindlus. Eesti peab lisama neljanda olulise mõõtmena julgeoleku küsimuse, selle peaksime isegi eelmisest kolmest kõrgemale kohale panema. Mis iganes lahenduste juurde me jõuame, kindlasti peab meil olema arusaam, et otsused, mis vähendavad Eesti julgeolekut, ei lähe läbi, neid me ei saa aktsepteerida.
See ei ole kindlasti mitte poliitiline klišee või sõnakõlks. Energia julgeolekuriskide kaardistamine ja silmapiiril hoidmine on vältimatu, kui me planeerime oma energia tulevikku. Muidugi tuleb esimese riskina meelde küsimus maagaasist ja sellest, kes saab tulevikus Eestisse elektrit importida.
Teine oluline muudatus võrreldes eelmise energiamajanduse arengukava vastuvõtmise ajaga on arengud kliimaküsimustes. Kyoto protokollist on täna saanud see, mis ta on. Me ei tea, millised saavad olema Kopenhaageni tippkohtumise tulemused natuke vähem kui kahe aasta pärast: kas ja millisel kujul sünnib kokkulepe ja kas ta saab kordama Kyoto saatust. Kuid ükskõik, kuidas me suhtume kliimapoliitika õigsusesse või tõepärasussesse, peame me energiapoliitikas võtma seda kui reaalsust.
Positiivsemad on olnud arengud Euroopa Liidu tasemel. Meil on olemas Euroopa Komisjoni ettepanekud, nn kliima- ja energiapakett, mis meie jaoks määramatust kahandab. Need ambitsioonikad eesmärgid on kahtlemata üllad, kuid nende tagajärjed mõjutavad kogu Euroopa Liitu. On selge, et me vajame märksa avatumat ja julgemat debatti, et teada saada, kus on siin Eesti huvid ja kas me oleme suutelised tooma oma eripärad Euroopa otsustajate laudade peale. On täiesti selge, et Euroopa Komisjoni visioon, keskkonnapuhtam ja energiatõhusam tootmine, on väga üllas. Küsimus on aga selles, kuidas saab Eesti selle poole liikuda nii, et see saaks meile ka reaalsuseks.
Mis Eesti energeetikas selle visiooni poole liikudes muutub?
Me peame viima oma energiamajanduse turupõhiseks. Sellest tuleb üks väga suur oluline järeldus: me saame ambitsioonikate ideaalide poole liikuda vaid siis, kui erakapital leiab keskkonna, kus tasub investeerida energiatootmisse, kus me suudame olla usin ülevõtja ja käia kaasas uute tehnoloogiate arendustega, võimalusel arendada neid ka ise.
Lisaks tahan rõhutada: me ei saa lasta tekkida olukorral, kus me ei seisa enam kahe jalaga maa peal. Täna on põlevkivi meie tugevus ning selle uisapäisa prügikasti viskamine oleks ilmselge rumalus. Kuni puuduvad reaalsed alternatiivid, ei saa me kaaluda põlevkivielektrist täielikku loobumist.
Seega peame keskenduma mitte ainult visioneerimisele, vaid ka reaalsele tegevusele: kuidas muuta põlevkivielektrit keskkonnasõbralikumaks ja konkurentsivõimelisemaks ning kuidas järk-järgult tuua Eesti energiaportfelli eelnimetatud kolmel põhimõttel põhinevaid energiaallikaid.
Ma tahaksin väga loota, et need foorumid on meile, kes me peame loodavat arengukava seadusandja ees kaitsma, suureks abiks. Loodan, et suudame püsida ka foorumi teemaküsimuste raamides. Tahan selle foorumi kokkukutsujana kinnitada, et me hoolikalt analüüsime ja töötame läbi kõik tõstatatud küsimused. Meil ei ole vaja väga kiirustada, aga meil pole ka väga palju aega.
Soovin kõigile foorumil osalejatele avatud meelt ja julgust oma arvamus välja öelda. Ja kohtume juba järgmisel foorumil.
Tänan!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar