Toivo Tänavsuu,Eesti Ekspressi ajakirjanik
Juhan Partsi juhitav Majandusministeerium alustab täna kolmeosalist energiafoorumite sarja. Esimesel seminaril arutatakse, millist energiasüsteemi Eesti tahab. Pealtnäha tore mõte, sisuliselt aga arusaamatu nonsenss, seniste tegematajätmiste suitsukate. Märk peataolekust.
Partsi ministeeriumi energiapoliitika meenutab jänest näljase hundikarja keskel, kes selle asemel, et püüda jooksu pista, arutleb, kas peaks kiskjate suhu ronima pea või jalad ees.
Minister rääkis hommikul raadios, et Eesti ühiskond peab aru pidama energeetika tuleviku üle, et kujundada konsensuslik visioon. See tähendab, et Rahvusraamatukogus toimuvale lobalaadale on oodatud kõik, ka kalur Mati, lehmapidaja Malle ning endine kosmoseteadlane Ants. Parts küsib neilt, millist elektrisüsteemi nad tahavad. Mati arvab ilmselt, et omega-rasvhapped võivad osutuda meie elektrisüsteemi võluvitsaks. Malle näeb lehmakakas potentsiaali. Ants aga peab vajalikuks kuule hiiglasliku tuulepargi rajamist.
Rohelised tõestavad paberil ära tuulikute ainuvõimalikkuse, pragmatistid ei näe alternatiivi tuumajaamale. Piirissaarlastel pole üldse elektrit vaja. Väino Kohilast rüüpab kannu õlut, mõtleb veidi ja ütleb siis, et tõeline loodusjõud peitub kõhutuultes. Ta näeks peerugaasigeneraatoreid igas asulas. Iga mees on ekspert, ent keegi ei tea, millest ta tegelikult räägib. Päeva lõpuks huvitab keskmist elektritarbijat vaid tarnekindlus - see, et kodus oleks jätkuvalt valgus. Kust, kellelt ja kuidas see tuleb, on teisejärguline.
Inimest, kes oskaks täna öelda, millistest allikatest on 2020. aastal kõige kasulikum elektrit toota (ja tal oleks lõpuks õigus), pole olemas. Ei Eestis ega kusagil mujal. Kindel on ainult see, et kes mõne ressursi - näiteks aatomienergia - välistab, võtab endale suure riski ühel hetkel "rongist" maha jääda. Tehnoloogia areneb pöörasel kiirusel. Kõik, mis täna uus, on homme vana. Sama kiiresti arenevad arusaamad konkurentsivõimelisest elektritootmisest.
Majandusministeerium võiks mõista fundamentaalset loogikat, et Eesti elektritootmise portfelli ei määra Malle, Mati, Ants ja Väino, vaid investorid, kes peaks Eestis elektrijaamu püstitama. Et keegi üldse siin elektri tootmisest huvituks, peab riik kiiremas korras elektrituru avama. Vaid turutingimustel saab teha mingeidki vettpidavaid arvutusi, kas tasuks ära tuumajaam, tuulepargid, koostootmisjaamad või midagi muud.
Parts tahab foorumil kujundada seisukoha, kas Eesti peaks olema elektri importija või eksportija. Nagu meil oleks selles küsimuses valikuvõimalus! Seitsme aasta pärast suletakse Narva vanad põlevkivikatlad ja sellega umbes 60 protsenti Eesti elektritootmisest. Importija ehk kellestki teisest sõltuja saab meist igal juhul. Selle peale võib juba mürki võtta, sest seitsme aastaga ei valmi ükski suurem elektrijaam, samuti ei suuda nõudlust katta taastuvelektri tootmine.
Partsi foorumite eesmärk on kujundada Eesti elektrimajanduse pikaajaline arengukava. Kuid kelle jaoks seda dokumenti vaja on ja kes peaks seda järgima? Kindlasti mitte Eesti Energia - tema järgib turgu. Ja milline on selle dokumendi sisuline väärtus näiteks viie aasta pärast, kui turuolukord on tundmatuseni muutunud? Lennukaid arengukavasid on ennegi nähtud. Lobisemise asemel võiks tegutseda. Majandusministeeriumil oleks arukam korraldada suur teavituskampaania, et viia ühiskonda üks peamine sõnum: Ärge tehke illusioone! Elektriturul on ees murrangulised arengud, odava põlevkivielektri ajastu on möödas. Valmistuge juba täna mitmekordseks hinnatõusuks, mis tuleb lähiaastail.
Kivisildniku eeskuju järgides on minu Positiivne programm järgmine: Eesti avab täielikult elektrituru järgmisel või ülejärgmisel aastal, kindlustades sellega investeeringud elektritootmisse. Ainult nii saame vältida pikaajalist importelektrist sõltuvust. Fookus tõstetakse elektri hinna kontrolli all hoidmiselt kaablite ehk võrguühenduste rajamisele naabritega. Samuti antakse täiskäik Põhjala elektribörsi Eestisse laienemisele. Riik töötab välja ja rakendab selged ja ühesed põhimõtted taastuvenergia toetamiseks ja likvideerib praegused tootmispiirangud. Poliitikud kasvatavad endale selgrood ning hakkavad demagoogia ja "me arutame" stiilis jutu asemel konkreetset juttu rääkima, valmistades avalikkust ette elektri hüppeliseks hinnatõusuks. Vähekindlustatutele, kelle jaoks hüppeline hinnatõus tähendaks vaesusriski süvenemist, töötatakse välja ajutine kompensatsioon.
Eesti peab elektrituru avama hiljemalt 2013. aastal. Eesti Eneregial, kes avatud turul jääb veel mõneks ajaks sisuliselt tootmismonopoliks, hoiab silma peal Konkurentsiamet. Täpselt samamoodi nagu hoitakse silm peal Elionil telekomiturul.
1 kommentaar:
Jutt kõlab nagu Eesti Energia pressiesindaja suust:-) Jüri Tamm ütles foorumil väga hästi turu avamise kohta: meil ei ole illusioone, et turg lahendab kõik probleemid. Kui avada tänases regulatiivses keskkonnas Eesti elektriturg, siis ei hakka meile siia voolama mitte Põhjamaade elekter, vaid hoopis Vene elekter. Ning kui see keelustada, siis annaks elektrituru avanemine võimaluse hoopis Eesti Energiale domineeriva müüjana tõsta oluliselt elektrienergia hinda. Argumentidest neil kindlasti puudust ei tuleks ka Konkurentsiameti ees. Peamine argument (vt Põhjamaades toimunu): CO2 heitmetel on alternatiivkulu - kui me tarbijaile elektrit ei toodaks, siis saaksime me selle CO2 maha müüa ja saada hoopis sellest tulu. Mis siis, et see kvoot on neile tasuta riigi poolt antud.
Eksitav on ka väita, et turg annab parimad hinnasignaalid tootmisvõimsuste ehitamiseks ning riik sel juhul enam ei sekku. Jällegi teiste riikide kogemusest: avatud elektriturul ehitatakse vaid neid elektrijaamasid, millele riik mingisugusegi tagatise annab. Ainsaks erandiks maailmas on praegu Soomes ehitatav viies tuumajaam. Avatud elektriturul ei hakkaks Eesti Energia investeerima enam sentigi Narva uutesse plokkidesse - äriühinguna ei oleks see kasumlik. Seda tehakse vaid siis, kui riik annab nendele investeeringutele mingi garantii. Sama on ka tuumajaama, gaasiturbiinide või taastuvate jaamade osas. Selleks, et riik aga saaks otsustada, milliste jaamade ehitamist Eestis toetada, ongi vaja elektrimajanduse arengukava, kus fikseeritaks sisuliselt rahvuslik kokkulepe elektrijaamade ehitamiseks, vanade täiustamiseks ja ka energia ekspordi-impordi poliitika. Ning arengukava alusel hakataks välja töötama toetusskeeme jaamade ehitamiseks.
Huvitav oli ka hr. Tänavsuu järeldus 6. märtsi Eesti Ekspressis, kus tema väitel Eesti Energia ja MKM valmistavad kabinetivaikuses ette elektrituru avamist ja elektrihinna kahekordistamist järgmisest aastast. Tegemist on tegelikult ühega mitmest küsimusest, kus Eesti Energia ja ministeeriumi seisukohad ei kattu (aga mida avalikkuse ees ei vaielda). EE väitel on neil vaja elektrituru avamist koheselt selleks, et teada saada elektri turuhinna tase ning selle alusel otsustada, kuhu tasub investeerida. Aga kas selleks on vaja tõsta elektri hinda kohe, kui reaalne kapitalikulu tekib alles aastate pärast? Tegelikult teeb Eesti Energia oma investeeringuotsused teadmisest, et alates 2013 avaneb elektriturg ning hinnad lähevad vabaks, ja hinnatakse selle aja hinnaprognoose - sellest peavad nad lähtuma niikuinii. Põhjamaade elektribörsi hinnareferents tekib Eesti elektriturule kindlasti veelgi varem - ka see annab selgema hinnaindikatsiooni investeeringuteks.
Postita kommentaar