teisipäev, 1. aprill 2008

Ain Tomson: Poliitikute asemel peaksid Eesti energeetika arengut suunama insenerid

Ain Tomson,
energeetika-insener

Väidan, et temaatika käsitlemine energiafoorumil ja –blogis ei ole pädev, ehkki selle kriitika lahtiseletamine eeldaks energeetikaalast inseneripädevust ka väitluse vastaspoolelt. Ent lühidalt: sõna saavad kõik Strandbergi sarnased isehakanud, aga mitte ükski energeetikainsener. Teema on väga, VÄGA spetsiifiline ja sügavuti mõistetav tõesti ainult seda ametit õppinuile. Elektrienergeetika on amet ja sellel teemal väitlemine eeldab ka selle ameti õppimist ja tundmist.

Esimene asi, millele seda ametit õppides suurt rõhku pöörati, oli terminoloogia. Nii keerulist ja komplitseeritud temaatikat käsitledes peame olema kindlad, et räägime ühest ja samast asjast. Seda aga energeetikafoorumil kohe kindlasti polnud. Kuna foorumi eesmärk oli arutada Eesti energeetika tuleviku võimalikke arengusuundi ja kuna olemasolevad arvestatavad Narva elektrijaamad vajavad kiiret ja palju kapitali nõudvat otsust, siis eelkõige tähendab see vajadust rääkida energeetika alustest:
1. infrastruktuuri olemasolu ja arendamine
2. ressursside olemasolu ja selle ökonoomika
3. inimkapitali olemasolu ja selle pädevus
4. teaduslik põhjendatus
5. sotsiaalmajanduslik põhjendatus
6. julgeoleku põhjendatus
7. energiabilansiline põhjendatus
8. keskkonnaalane põhjendatus
9. jätkusuutlikkus

Need on alused. Kõik muu lähtub nendest ja ei ole niivõrd primaarsed, kui me räägime energeetika tulevikust. Kõik muu on energeetika teostuse kõrvalharud. Eestis on kõike muud ja kuhjaga, aga mitte põhjendatust.

Väidan et:

• Teema käib energeetikafoorumi korraldajatel üle pea.
• Energeetikafoorumi eesmärgipüstitus on puudulik. Rääkides võimalikest äriprojektidest – osalemine naaberriikide tuumajaamades, tuuleparkide arendamine, merekaablid, Eesti oma tuumajaam, eksport, import ja mis kõik veel – peame paratamatult alustama, jätkama ja lõpetama eespool loetletud energeetika alustest.
• Äriprojekt ei ole energeetika ja lubamatu on neid segi ajada.
• Nn taastuv (tuule)energeetika ei ole energeetika, kuna selle osakaal kogu energiaportfellist võib olla mitte rohkem kui 10%, üle selle on lubamatu ja kahjulik riigi rahakoti suhtes
• Nn tuumaenergeetika on eraldi majandusharu, mis eeldab olemasoleva põlevkivienergeetika majandusharu hülgamist. Lihtsustatult öeldes: see võib olla suurepärane äriplaan, aga see ei ole põhjendatud selles kontekstis, mida energeetikafoorum taotleb.
• Ilma elektrienergeetika haridusega insenere ja TTÜ teadlasi kaasamata ei ole see foorum üldse pädev. Spetsialistid mitte ainult ei peaks osalema foorumil, vaid peaksid seda juhtima. Poliitikud peaksid aitama foorumit läbi viia. Nii oleks õige.
• Väitluse selguse ja otstarbekuse eesmärgil tuleks Strandberg ja tema jüngrid energeetikafoorumitest eemal hoida, mitte neid püünele tõsta. Asjatundjad eelkõige. Nn Strandbergi energeetika ei ole kokkuvõttes roheline ega mingil viisil põhjendatud, sest nad ei ole energeetika alustes pädevad. Asjatundmatuid on teisigi, aga keegi teine ei karju nii süüdimatult oma asjatundmatust välja.
• Ükski energeetika teadlane pole täiuslik ega võimeline käsitlema kogu energeetikaga seotud spektrit. Sellepärast saab seda temaatikat juhtida energeetikateadlaste nõukogu. Parimate väljaselgitamiseks ja hoidmiseks koonerdada ei tohiks.

Minu arvamused ja ettepanekud Eesti energeetikat silmas pidades:

• Vähemalt kolm korda tuleks läbi mõelda, kas Eesti energeetikas üldse on olulist probleemi, mis vajaks kapitaalset suunamuutust ja lokku löömist energeetikafoorumil.
• Olemas on looduslik ressurss, mida jätkub kauemaks, kui uued ennast tõestada püüdvad suurema kasuteguriga tehnoloogiad kättesaadavaks muutuvad.
• Olemas on väljaehitatud ja kompleksne põlevkivienergeetika infrastruktuur, mis, tõsi küll, vajab olulist investeeringut uutesse ja ennast väga hästi tõestanud keevkihtkateldega energiablokkidesse
• Olemasolev infrastruktuur (koostootmisjaam) on kõrge kasuteguriga ja hästitoimiv. Kõne alla võiks tulla nn. jäätmepõletusjaam. Enam tuleks arendada kaugküttesüsteeme energiaplokkide kasuteguri tõstmiseks.
• Olemasolevad tugiteenused energiatootmiseks on hästi väljaarenenud ja efektiivsed
• Olemas on teaduslik baas ja põhjendatus
• Olemas on pädev inimressurss
• Olemasolev põlevkivienergeetika tagab Eestile suhtelise sõltumatuse ja julgeoleku
• Olemasolev keskkonnaregulatsioon toimib hästi
• Puudulik on elektrienergia tootmisbilansi jaamadevaheline reguleerimine, ökonoomika selles valdkonnas tagaks arvutusliku säästu kuni terve uue energiabloki maksumuse ulatuses! Kes Eesti riigis vastutab sellest möödavaatamise eest? Tegemist on oluliste suurusjärkudega.
• Ökonoomika seisukohast on arulage lõhkuda energiasüsteemi tootmiseks, ülekande-, jaotus- ja müügivõrguks, hellitades lootust, et kääbusriigis olematu turg midagi turupõhimõtete järgi reguleerima hakkaks. Eesti energeetika on Eesti asi ja seda ei õnnestu reguleerida globaalse turumajanduse reeglitega. Aga kõige olulisem siinjuures: miks peakski? Eestisisene reguleerimine oleks palju efektiivsem. Kui keegi tahab rahvusvahelist äri teha, siis palun väga. Aga oma jaamadega ja oma võrguga ja lahus Eesti maksumaksja energeetikast.
• Mõistlik oleks lahku lüüa Eesti vajaduse energiatootmine ja energiaeksport. Eesti tootmist ja tarbimist juhiks majandusministeeriumi regulatsioon ja eksport peaks alluma globaalse turu regulatsioonile. Lihtne. Teostatav.
• Puudulik on spetsialistide järelkasv, insenerideks saavad valdavalt noorukid, kes pole varem süsteemis nö alt üles töötanud ega elektrimajanduse üksikasjadega kokku puutunud.
• Puudulik on probleemi käsitlus, miks nii palju inseneriks õppijaid TTÜ-st välja langeb? Õppemetoodika on puudulik, praktikabaas on nõrk. Rõhuasetus on, kuidas häid hindeid saada, mitte erialast pädevust.
• Kui 20. sajand oli tehnikasajand, siis 21. sajand saab olema ökonoomika sajand. Ja seda igas valdkonnas ja juba näib, et igas riigis. Tasuvusuuringud eile, täna ja homme.

Kokkuvõtteks arvan et Eestis pole energeetika olukord üldse paha, pigem saab seda teha palju paremaks, arvestades eelkõige selle valdkonna teadlaste ja ökonoomika inseneride seisukohti.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Tänan selle kriitilise tagasiside eest. Julgeksin veidi vastu vaielda, kuna olen ka muuhulgas energeetika inseneri haridusega ning ennast energeetikas "üles töötanud" madalamalt kui Sa ise 15 aasta kestel. Aga kõigest järjekorras.

Blogi ja foorumite ülesehitusest: blogi eesmärgiks on muuhulgas ka vahetada populaar-teaduslikult infot energeetika teemade kohta. Oodatud on kõik postitused olulise infoga, mida ka otsustajad peaksid teadma.

Foorumite korraldamise üks olulisemaid eesmärke oligi tuua ühe laua taha kokku erinevad huvigrupid näitamaks, kuivõrd erinevate inimeste huvid on energeetikaga seotult. Loomulikult oleks mõistlik, kui foorumil kõneleksid teadlased ja energeetikaspetsialistid, kes näitaksid suuna kuhu peaks minema, kuid kogemus näitab, et teadusfoorumitel ei liiguta reaalselt otsuste poole. Ning kahjuks ei paku ka avalikkusele huvi see, kui teadlased omavahel asuvad vaidlema, kelle lähenemine on õige...

Olen nõus, et energeetikaga igapäevane tegelemine eeldab põhjalikku haridust ning valdaval osal laval käivatest inimestest seda ei ole. Probleem on selles, et otsustamine energeetika investeeringute üle ei ole kaugeltki mitte enam tehnika-inimeste otsus. Seda peavad aktsepteerima ka poliitikud, juhid, pankurid, ametnikud, ühiskond. Laval käivad inimesed on suuresti otsuste suunajad ning see on reaalsus. Teadlaste esindajana on laval järgmisel korral kindlasti ka Endel Lippmaa.

Energeetika alustest: ülikoolis õppides oli üks kõrgema matemaatika alustaladest see, et esmajärjekorras tuleb alati paika panna ääretingimused. Seda püüdsimegi esimese foorumiga teha: fikseerida, kui suurest energiavõimsuse vajadusest me tulevikus räägime. See sõltub sisetarbimise mahust (mida oluliselt mõjutab energiasäästu potentsiaali rakendamine ja potentsiaalsete suurtööstuste areng), ning energia ekspordi/impordi vajadustest (elik kui palju peaksime nende jaoks võimsusi ehitama). Poliitikute ja huvigruppide vastus oli see, et peaksime panustama oluliselt energiatõhususe suurendamisse (mis võib tähendada ka energiatarbimise potentsiaalset vähenemist) ning lähtuma vaid Eesti vajadustest, eksportima aga vaid ülejääkide korral .
Nendest poliitilistest suundadest lähtuvalt saame minna järgmiste küsimuste juurde: millistest energiaallikatest on mõtet Eestis energiatootmisel üldse rääkida (millised on poliitiliselt aktsepteeritavad lahendused) ning millele panustada. Ning järgmise etapina peaks paika panema, kuidas seatud eesmärkideni selles keerulisel energiaturul üldse jõuda saab (arvatavalt see saab olema veel kõige keerulisem küsimus).

Põhjendatusest ning energeetika alustest saab rääkida siis, kui on olemas mingid konkreetsed stsenaariumid. Ning kui Sa neid stsenaariume analüüsima hakkad toodud aluste põhjal, siis selgubki, et tegelikult ei olegi olemas ühte stsenaariumit, mis oleks parim ja oleks kõiki tingimusi rahuldav.

Sinu energeetika aluste nimekirjast on minu arust puudu veel mõned alused:

- energiaturu toimivus

- majanduslik põhjendatus

- makromajanduslik põhjendatus

- poliitiline teostatavus

jne...

Edasi kommenteeriks konkreetseid etteheiteid:

· Teema käib energeetikafooriumi korraldajatel üle pea.

Raske kommenteerida. Oma arust on meil küll siht silme ees.

· Energeetikafoorumi eesmärgipüstatus on puudulik. Rääkides võimalikest äriprojektidest – osalemine naaberriikide tuumajaamades, tuuleparkide arendamine, merekaablid, eesti oma tuumajaam, eksport, import ja mis kõik veel – peame paratamatult alustama, jätkama ja lõpetama eespool loetletud energeetika alustest.

Iga äriprojekti kindlasti nendest kriteeriumitest lähtuvalt ka hinnatakse - seda teevad ettevõtted ise. Oluline on aru saada, milline on riigi roll muutuval energeetikamaastikul: riik peab selgelt ütlema, millist energiasüsteemi ta soovib, ning suunama seadusandlike vahenditega ettevõtted selleks vajalikke investeeringuid tegema. Käsumajandus, nagu Sina seda soovitad, enam ei toimi.

· Äriprojekt ei ole energeetika ja lubamatu on neid segi ajada.

Energeetika koosneb tänapäeval äriprojektidest.

· nn taastuv (tuule)energeetika ei ole energeetika, kuna selle osakaal kogu energiaportfellist võib olla mitte rohkem kui 10%, üle selle on lubamatu ja kahjulik riigi rahakoti suhtes

Kindlasti leiad sa palju vaidlejaid, kes ütlevad, et kui püüda korvata kogu seda kahju, mida Eestimaale ning selle elanikele teeb põlevkivitööstus, siis see kahju ületab kordades tuuleenergiale peale makstavat raha. Elik hoopis see võib olla lubamatu ja kahjulik riigi rahakoti suhtes...

· nn tuumaenergeetika on eraldi majandusharu, mis eeldab olemasoleva põlevkivienergeetika majandusharu hülgamist. Lihtsustatult öeldes: see võib olla suurepärane äriplaan, aga see ei ole põhjendatud selles kontekstis, mida energeetikafoorum taotleb.

Ära ole nii kindel: minu subjektiivsel hinnangul on tulevikus ruumi mõlemale.

· Ilma elektrienergeetika haridusega insenere ja TTÜ teadlasi kaasamata ei ole see foorum üldse pädev. Spetsialistid mitte ainult ei peaks osalema foorumil, vaid peaksid seda juhtima. Poliitikud peaksid aitama foorumit läbi viia. Nii oleks õige.

Väike probleem: selline spetsialistide poolt juhitav foorum ei tooks saali üle 30 inimese ning avalikku diskussiooni ei tekiks. Selliseid üritusi on ka toimunud, kuid kahjuks ei paku nad avalikkusele huvi ning seetõttu ei tea ka keegi neist üritustest.

· Väitluse selguse ja otstarbekuse eesmärgil tuleks Strandberg ja tema jüngrid energeetikafoorumitest eemal hoida, mitte neid püünele tõsta. Asjatundjad eelkõige. Nn Strandbergi energeetika ei ole kokkuvõttes roheline, ega mingil viisil põhjendatud, sest nad ei ole energeetika alustes pädevad. Asjatundmatuid on teisigi, aga keegi teine ei karju nii süüdimatult oma asjatundmatust välja.

Olgem ausad: ka Strandbergi jutus on ivake tõtt! Kui rohelisi eirata, siis toimuks nendega vaidlused vaid nende ühepoolse agitatsioonina avalikkuse ees. Keskkonnahoid on avalikkuse (loodetavasti ka Su enda) jaoks tugev argument. Pigem tuleks nendega arutada nii poolt kui vastuargumente ühes kohas.

· Ükski energeetika teadlane pole täiuslik, ega võimeline käsitlema kogu energeetikaga seotud spektrit. Sellepärast saab seda temaatikat juhtida energeetikateadlaste nõukogu. Parimate väljaselgitamiseks ja hoidmiseks koonerdada ei tohiks.

Olen ka selliseid nõukogusid näinud: ka Eesti suguses väikeriigis ei ole võimalik panna teadlasi kokku leppima, veelgi enam otsustama energeetika tuleviku üle. Kurblooline fakt on ka see, et valdav osa teadlastest on ise seotud mingite huvigruppidega (kellele nad valdava osa oma teadustööst pühendavad). Meil ei ole eriti nö sõltumatuid energeetikateadlasi.

Arvamused ja ettepanekud Eesti energeetikat silmas pidades:

· Vähemalt 3 korda tuleks läbi mõelda, kas eesti energeetikas üldse on olulist probleemi, mis vajaks kapitaalset suunamuutust ja lokku löömist enegreetikafoorumil?

Kurb, et sa kaugemale ei vaata kui 3 aastat. Vaid põlevkiviga jätkates saab meie elektri hind mõne aasta pärast olema üks EL kõrgematest ja keskkonnamõju tuleks ka vähendada.

· Olemas on looduslik ressurss, mida jätkub kauemaks, kui uued ennast tõestada püüdvad suurema kasuteguriga tehnoloogiad kättesaadavaks muutuvad.

Aga kui me hakkaks seda ressurssi efektiivsemalt kasutama, siis jätkuks seda ka kauemaks...

· Olemas on väljaehitatud ja kompleksne põlevkivienergeetika infrastruktuur, mis tõsi küll vajab olulist investeeringut uutesse ja ennast väga hästi tõestanud keevkihtkateldega energiablokkidesse

Kui suures mahus tuleks neid ehitada? Kui uued plokid töötaksid ainult 3000-4000 tundi aastas (koormust rohkem Eestis ei ole), või ei töötaks üldse kõrge hinna tõttu, siis nende elektri hind on tunduvalt kõrgem kui praegu töös olevatel uutel plokkidel. Kas on mõtet nii suurt investeeringut teha, eriti olukorras, kus lisandub ka CO2 kvoodi hind ja elektriturg avaneb?

· Olemasolev infrastruktuur (koostootmisjaam) on kõrge kasuteguriga ja hästitoimiv. Kõne alla võiks tulla nn. jäätmepõletusjaam. Enamarendada tuleks kaugküttesüsteeme energiaplokkide kasuteguri tõstmiseks.

Seda ka tehakse, kuid olgem ausad: üle 90% Eesti koostootmise potentsiaalist on mõne aasta pärast juba koostootmisjaamadega kaetud. Ülejäänud potentsiaal on üliväikestes kaugküttevõrkudes, kus koostootmisjaama rajamine suhteliselt mõttetu.

· Olemasolevad tugiteenused energiatootmiseks on hästi väljaarenenud ja efektiivsed

· Olemas on teaduslik baas ja põhjendatus

· Olemas on pädev inimressurss

Efektiivsuse üle võib vaielda, muus osas olen nõus.

· Olemasolev põlevkivienergeetika tagab Eestile suhtelise sõltumatuse ja julgeoleku

Aga kas ka puhta keskkonna ja tulevikus mõistliku elektri hinna?

· Olemasolev keskonnaregulatsioon toimib hästi

Üldiselt küll, aga ka siin on arenguruumi.

· Puudulik on elektrienergia tootmisbilansi jaamadevaheline reguleerimine, ökonoomika selles valdkonnas tagaks arvutusliku säästu kuni terve uue energiabloki maksumuse ulatuses! Kes Eesti riigis vastutab sellest möödavaatamise eest? Tegemist on oluliste suurusjärkudega.

Olen nõus Indrek Neiveltiga, kes on kunagi öelnud, et turg ei ole kunagi tark, sest ta rajaneb emotsionaalsetel otsustel. Turg, mis toimib optimaalselt, on müüt. Samas pean ma ütlema, et ega omaaegne monopoolne jaamade koormuse juhtimine ei andnud paremat tulemust: probleemiks oli see, et keegi ei olnud huvitatud saadavast majanduslikust efektist. Ning tarbimise prognooside ning jaamade koormuse optimeerimisega pandi mööda isegi rohkem kui praegu.

· Ökonoomika seisukohast on arulage lõhkuda energiasüsteemi tootmiseks, ülekande-, jaotus- ja müügivõrguks, hellitades lootust, et kääbusriigis olematu turg midagi turupõhimõtete järgi reguleerima hakkaks. Eesti energeetika on eesti asi ja seda ei õnnestu reguleerida globaalse turumajanduse reeglitega. Aga kõige olulisem siinjuures: miks peakski? Eesti sisene reguleerimine oleks palju efektiivsem. Kui keegi tahab rahvusvahelist äri teha, siis palun väga. Aga oma jaamadega ja oma võrguga ja lahus eesti maksumaksja energeetikast.

Tooksin siia ühe näite: võrgukaod olid minu mäletamist mööda Eestis 1995. aastal umbes 26%, aastaks 2005 olid kaod langenud ca 14%-ni. Kaod hakkasid oluliselt vähenema pärast seda, kui 2000. aastal tekkisid eraldi jaotusvõrgu, põhivõrgu ja müügi äriüksused Eesti Energia sees ja neil tekkis huvi mitte osta endale niivõrd palju tehniliste ja kommertskadude energiat. Sõnum: suure süsteemi sees ei huvita kedagi efektiivsus. Seni kui see ei ole rahaliselt mõõdetav ja keegi selle eest ei vastuta.

· Mõistlik oleks lahku lüüa eesti vajaduse energiatootmine ja energiaeksport. Eesti tootmist ja tarbimist juhiks majandusministeeriumi regulatsioon ja eksport peaks alluma globaalse turu regulatsioonile. Lihtne. Teostatav.

Vastavalt EL reeglitele ei tohi olla erinevaid turutingimusi EL siseturul. Elektriturg peab olema avatud konkurentsile. Ning ka Eesti elektritootmise turg avaneb 2013. aastast täielikult.

· Puudulik on spetsialistide järelkasv, insenerideks saavad valdavalt noorukid, kes pole varem süsteemis nö. alt üles töötanud, ega elektrimajanduse üksikasjadega kokku puutunud.

Sellega olen nõus, et spetsialiste on vähe. Mis puudutab noorte saamist üsna kiirelt olulistele ametikohtadele, siis selles on palju põhjusi, aga esmalt aitab neid soov midagi reaalselt ja ausalt ära teha. Mille osas vanematel tegijatel on aeg-ajalt probleeme...

· Puudulik on probleemi käsitlus, miks nii palju inseneriks õppijaid TTÜ-st välja langeb? Õppemetoodika on puudulik, praktikabaas on nõrk. Rõhuasetus on, kuidas häid hindeid saada, mitte erialast pädevust.

Siin tuleks ehk TTÜ-l peeglisse vaadata...

· Kui 20.sajand oli tehnikasajand, siis 21.sajand saab olema ökonoomika sajand. Ja seda igas valdkonnas ja juba näib, et igas riigis. Tasuvusuuringud eile, täna ja homme.

Tasuvusuuringuid tehaksegi kogu aeg. Põhiprobleem on selles, et neid tuleb teha perspektiiviga 40-70 aastat, mis ei ole just kõige lihtsam ülesanne, sest see on prognoosimatu.

· Kokkuvõtteks arvan et Eestis pole energeetika olukord üldse paha, pigem saab seda teha palju paremaks, arvestades eelkõige selle valdkonna teadlaste ja ökonoomika inseneride seisukohti.

Palju paremaks seda teha tahakski, aga selles on oluline osa täita ka otsustajatel. Minu arust on nende foorumite üks väärtus ka see, et otsustajad ka ise mõtlevad läbi need küsimused, mida neile esitatakse ning annavad selged vastused.