neljapäev, 13. märts 2008

Rene Tammist: Üheksa korda mõõda...














Rene Tammist
Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni nõunik

Mõttevahetus Eesti energiamajanduse tuleviku teemadel on oluline ja seetõttu on hea, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium energiafoorumeid korraldab. Olen ka seda meelt, et sedavõrd pika vinnaga küsimuste arutamiseks, tuleb koostada strateegiadokument, mis paneb aluse hilisemale tegutsemisele. MKM-i tublide ametnike koostatud kaks dokumenti on debati alustamisel heaks lähtekohaks. Siiski sooviksin ma juhtida tähelepanu mõningatele küsimustele, mis minul neid kahte dokumenti lugedes tekkisid ja millele peaks dokumendi järgnevates tööversioonides tähelepanu pöörama.

Enne kui alustada tuliseid debatte teemal, millistest allikatest me oma energiatarbimise katame, tuleb meil jõuda ühisele arusaamisele, kui palju me tulevikus tarbida kavatseme. Minus tekitab hämmingut, et energiatarbimise prognoosiks kasutatakse Põhivõrgu prognoose, mis sisuliselt saadakse rusikareegliga: elektrienergia tarbimise kasv moodustab 40-50% majanduskasvust (Elektrimajanduse arengukava pt 1.4.1.). Arengukava baasstsenaarium prognoosib tipunõudluse kasvu aastas 2,3%. Pean sellist lähenemist küsitavaks, iseäranis seetõttu, et Eesti riik on püstitanud endale eesmärgiks vähendada energiatarbimist vahemikus 2008-2016 9% võrreldes 2000-2005 a. keskmisega. Lisaks sellele kirjutas peaminister Andrus Ansip 2007. a. märtsis EL Ülemkogul alla siduvale eesmärgile vähendada ELi energiatarbimist 20% võrra, mis on oluliselt ambitsioonikam kohustus eelnevaga võrreldes.

Ma pean probleemseks, et MKM-il puudub seniajani tõsiseltvõetav analüüs, mis kaardistaks Eesti energiasäästupotentsiaali erinevate sektorite kaupa. Ma teen siinkohal ka ettepaneku vastav analüüs tellida. Seda muuhulgas ka sellepärast, et energiamajanduse kava keskkonnamõjude hindamine peab arvesse võtma erinevate alternatiivide rahalist kulu, nagu ka analüüsima, millised alternatiivid on keskkonda vähem kahjustavad. Energiasääst on parim alternatiiv keskkonna hoidmiseks ja kulutab ka vähem raha kui investeeringud energiatootmisvõimsustesse. Ennetamaks tarbetuid kohtuskäimisi, kus keskkonnorganisatsioonid vaidlustavad sellelt pinnalt näiteks tuumajaama rajamise, tuleks kahes arengukavas energiasäästpotentsiaal tingimata arvesse võtta.

Kaudsete hinnangute kohaselt on Eesti energiasäästupotentsiaal ca 30% täna tarbitavast primaarenergia kogusest, mis tähendab, et meie praegune heaolu ja majanduse tase oleks säästlikuma tegutsemise puhul tagatav ka 30% võrra väiksema energiatarbimise korral. Kõige olulisem säästupotentsiaal on hoonetes, arvestatav potentsiaal on aga ka tööstuses erinevate protsesside optimeerimisel. Samuti võimaldab energiat kokku hoida soojuse ja elektri koostootmine ning seda iseäranis hajutatuse põhimõtet järgides. Mõnede ettepanekutega selles vallas saab tutvuda http://energia2020.wordpress.com/ Teeksin siinkohal ettepaneku energiatarbimise prognoosimisel pakkuda erinevaid stsenaariume, mis arvestaksid sh ka kuni 30% energiasäästu võimalust.

Tarbimise prognoosimisest veel niipalju, et arengukavades oleks vaja välja tuua iga aasta kaupa ja igas stsenaariumis eraldi baas, pooltipu - ja tipukoormus, sest erinevaid koormusi sobivad katma erinevad energiatootmisvõimsused.

Teine rida probleeme arengukavade juures on seotud taastuvenergiaga. Paluksin arengukava autoritel panna kasvõi esialgselt paika, kuidas Euroopa Komisjoni taastuvenergia direktiivi eelnõus Eestile siduv eesmärk, toota taastuvatest allikatest 25% primaarenergia tarbimisest, eri sektorite vahel jaguneb. Mul on tõsine kahtlus, et see siduv kohustus välistab elektrimajanduse arengukava stsenaariumid A, C, D, sest neis pole piisavalt arvesse võetud vajadust toota elektrit taastuvatest allikatest. Lisaks sellele pole ma 100% veendunud, kas arengukava autorid on täpselt kursis investorite viimaste plaanidega taastuvenergia vallas. Minu käsutuses olev informatsioon räägib pisut teist keelt kui arengukava stsenaariumites A, C, D välja pakutu. Aga asi võib olla ka selles, et hoopis ministeeriumi käsutuses on täpsem informatsioon.

Sedalaadi arengukavadel on mõte ainult siis, kui neid ka rakendama hakatakse. See tähendab, et strateegiadokumendi baasil tehakse otsus teatud energiatootmisviiside otseste või kaudsete toetusmehhanismide osas, mis omab tegelikku mõju investorite käitumisele. Kahjuks ma ei näe täna päris hästi nende arengukavade seost turul toimuvaga. Ei ole mõtet toota arengukavu puhtalt selle pärast, et koalitsioonileping seda nõuab või selleks, et mingil kujul ära toimetada avalik debatt tuumajaama rajamise võimalikkusest Eestis.

Mis puudutab põlevkivi kasutamist elektritootmiseks, siis sellele seab piirid C02 hind ja Eesti Energia vajadus elektri tootmiseks CO2 osta. Ministeerium teab väga hästi, millisest CO2 tonni hinnast alates on elektri omahind kallim Nordpoolis pakutavast. Kui põlevkivi kasutamisega elektritootmises jätkata, iseäranis tingimustes, kus EE peab CO2 kvooti täies mahus oksjonilt ostma, siis tuleb vastata küsimusele, mille ja kelle arvel seda tehakse. Huvitavaks perspektiiviks on kindlasti CO2 sekvesteerimise tehnoloogiad, seetõttu ei tuleks põlevkivi ette maha kanda.

Tuumajaama rajamise idee on kahtlemata väärt edasi arendamist. Enne lõpliku otsuse tegemist peaksime aga jõudma ühisele veendumusele, et tuumajaam on meile vajalik, s.t. me ei suuda oma baaskoormust teisiti katta ning et tuumajaamast toodetud elektri hind on konkurentsivõimeline ka siis, kui see kajastab kõiki olulisi kulusid (sh jaama lammutamiseks, jäätmete lõplikuks ladustamiseks tehtavaid kulutusi, aga ka kaudseid administratiivkulusid).

Viimaks, kahes arengukavas pole piisavalt tähelepanu pööratud tarbijatele. Kallinevad energiahinnad võivad paljudele Eesti peredele talumatult raskeks osutuda ning seetõttu oleks vajalik arengukavas ka analüüsida, milliseid leevendavaid meetmeid peaks riik kasutusele võtma energiahinna järsu tõusu korral.

Ma ei peatu ruumipuudusel mitmetel teistel teemadel, mis on Eesti energiamajanduse seisukohalt samuti väga olulised. Näiteks nagu lisaühenduste rajamine Nordpooli piirkonnaga; Iirimaast alguse saava nn supergridi pikendamine Eestini; ITC kasutuselevõtt võrkudes, võimaldamaks kodumajapidamistel või kontoritel/tööstustel ülejääv elekter võrkudesse tagasi sööta; küsimus, kes peaks maksma taastuvenergia võrkudesse ühendamise eest; turu avamise temaatika; tarbijakaitse temaatika jne. Ometi on paljud neist teemadest minu arvates ebapiisavalt arengukavade tööversioonides käsitletud. Lähikuudel saab loodetavasti suur osa nendest küsimustest juba vastuse ja parlament võib sellisel juhul aasta teises pooles arengukavasid menetleda.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tänud asjaliku tagasiside eest arengukavade tööversioonidele. Küsimused täiesti õigustatud: energiasäästu potentsiaali rakendamisel kuluks meil ka tulevikus kindlasti tunduvalt vähem energiat ning tootmisvõimsuste vajadus saaks olla prognoositavast tunduvalt madalam. Taustainfona: Põhivõrk on praegu ka üle vaatamas oma senitehtud prognoose ning mõne kuu pärast saab ka neid arengukavas kasutada. Ning ka juba esimesed analüüsid on näidanud, et tarbimise prognoos tuleb selgelt madalam kui seni prognoositu.

Tipukoormuse prognoosiga on lugu mõnevõrra keerulisem, sest see sõltub peamiselt ilmastikust. Ka siin on praegu kogu metoodika üle vaatamisel ja täiustamisel.

Olen nõus, et me peame oma energiasäästu potentsiaali läbi analüüsima, kuid väidan, et täna on selleks ka parimatel ekspertidel liiga vähe andmeid. Riik on neid andmeid liiga vähe kogunud ja uurinud. Üks eesmärk lähiaastateks, mis kindlasti energeetika arengukavas olema saab, on seotud energeetika-alase statistika ja analüüsi parandamisega. Aga see on pika-ajaline protsess. Ühe uuringuga ei saaks me täna adekvaatset pilti, vaid eksperthinnangu. Teemaga tegeleme me kindlasti edais ka Energiasäästu Sihtprogrammi raames.

Omaette teema oleks kindlasti ka tarbijate hinnatundlikkuse analüüs, elik mis hinna juures hakkaksid erinevad tarbijagrupid oma energiatarbimist vähendama. Need on sellised teemad, mida saab ka arengukavade valmimise järel edasi arendada ning kasutada tulemusi järgnevate arengukavade koostamisel.

Anonüümne ütles ...

Energiasääst on ilus asi. Ühelt poolt säästab ja teiselt poolt maksab. Ma tahaksin näha analüüsi seda poolt, mis lisaks 30% säästmise potentsiaalile kirjeldaks, missugused on meie säästuvõimalused tingimustes, kus me arvestame erinevate elanikkonna rühmade sotsiaalmajandusliku seisundiga.

Ühelt poolt võib ju ütelda, et nad jäävad sääsmata veel suuremasse hätta, teiselt poolt puuduvad paljudel niisugused vahendid, et tegelikult säästma hakata.