Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi avakõne energiafoorumil "Elektritootmise valikud Eestis" 9. aprillil 2008 Tallinna Tehnikaülikoolis.
Mul on rõõm avada teine foorum energiafoorumite sarjast. Foorumite tulemusel on meil loodetavasti hiliskevadeks Eestis olemasolev tarkus ka paberil ja selle järgi on võimalik mõtestatult edasi liikuda järgmised 5-10 ja loodetavasti kuni 15 aastat. Tahan tänada Tallinna Tehnikaülikooli. Usun, et kui räägime Eesti energeetikast, siis pole sobivamat kohta kui siin.
Tulles tänase foorumi teema juurde, siis energia arengukava puhul on see kõige pakilisem ja kõige rohkem minu käest küsitav küsimus: millest elektrit toota?
Eestis on lähiaegadel vaja teha konkreetseid otsuseid, milliseid elektrijaamasid rajama hakata. Osa otsuseid juba tehtud, osad ettevalmistamisel, kuid vaja veenduda, et kompass on õige, kuna need otsused on pikaajalise mõjuga. Küsimus pole vaid selles, kas kodus lamp põleb, vaid kas majandus on konkurentsivõimeline.
Aastal 2013 avaneb Eesti elektriturg ja rakenduvad uued heitmekaubanduse reeglid. Aastaks 2016 tuleb kokkuleppe järgi Euroopa Liiduga uuendada Narva Elektrijaamasid. Iga jaama rajamise protsess võtab sõltuvalt jaamast aega 5-15 aastat, seega on viimane aeg hakata tegema otsuseid. Väga palju meil aega pole, leida konsensus. Ja seda olukorras, kus me kõike ikka ei tea, maailm muutub väga kiiresti.
Esimese foorumi üheks kõlama jäänud seisukohaks oli, et Eesti peab ka tulevikus olema võimeline ise katma oma elektrinõudluse, sellega olid nõus kõik esinejad. See tähendab seda, et Eestis peaks ka pärast 2016. aastat olema ca 2000 MW elektri tootmise võimsusi. Millised need võimsused oleksid? Selle üle peamegi arutama.
Neid valikuid mõjutavad oluliselt mitmed globaalsed protsessid. Kui palju me suudame neid mõjutada, on iseküsimus, kuid ka nendes on meil võimalik kaasa rääkida nii Euroopa Liidu, Põhjamaade kui ka Baltimaade tasemel.
Esiteks, elektriturud avanevad ning sellest tulenevalt on muutunud investeeringute tegemise loogika ja turgude toimimine. Oluline muutus on see, et avatud elektriturul peab riik meelitama investoreid investeerima nendesse lahendustesse, mida riik soovib. Esmalt peab aga riik ise paika panema, milliseid jaamasid ta rajada soovib. Tänane foorum ongi osa sellest otsustusprotsessist. Kutsun üles konstruktiivsele ja julgele arutelule.
Teiseks oluliseks trendiks on energiaallikate hinnatõus, mis oluliselt mõjutab elektritootmise valikuid. Elektritootmise valikute tegemisel muutub järjest olulisemaks hindade prognoositavus ning konkurents teiste energiatootjatega. Ilma erinevate tootjate ja müüjate olemasoluta ei saa me tegelikult elektriturust ja selle toimimisest rääkida. Alati armastatakse tuua positiivne näide, et mis toimus telekommunikatsioonituru avamisel, me kõik mäletame hindasid enne ja nüüd. Kas see on võimalus ka energeetika jaoks, on küsimus teile, foorumil osalejad.
Kolmas, kõige suurema mõjuga trend Eesti valikute osas on seotud uute kavandatavate heitmekaubanduse reeglite rakendamisega Euroopa Liidus. CO2 heitmekaubanduse põhimõtted, mida Euroopa Komisjon paar kuud tagasi tutvustas, tõstavad väga oluliselt fossiilkütustest toodetava elektri hinda Euroopa Liidus. Hetkel käib küll alles Euroopa Liidus arutelu, kuidas neid reegleid rakendada, kuid juba täna võib hinnata, et selle paketi mõju põlevkivienergeetikale on kindlasti olemas.
Elektritootmises on Eestis valikuid, mille osas on kõik ühel meelel: näiteks koostootmisjaamade juurde ehitamine tundub kõigile olevat õige suund ning sellega juba ka tegeletakse. Samas on nende jaamade potentsiaalne toodang sõltuv pidevast soojuskoormusest ning on seetõttu piiratud..
Samuti on kõik enam-vähem ühel meelel selles osas, mis puudutab erinevatel kütustel paindlike gaasturbiinide rajamist, mis tagaksid nii reservi kui tasakaalustaksid tuulikute toodangu kõikumist. Vähene paindlikkus on Eesti elektrisüsteemi praegune selge kitsaskoht ning selle parandamiseks tuleb teha märkimisväärseid investeeringuid.
Ülejäänud valikute osas on inimestel aga erinevad arvamused. Tuuleenergia suuremahulise kasutamise osas on paljudel kahtlusi, kuidas nende ebaühtlast toodangut saaks efektiivselt tasakaalustada. Küsimus, milliseid võimalusi pakub siin Euroopa Liidu uus taastuvenergia direktiiv. Tuumaenergia puhul on alati küsimuseks tema sotsiaalne aktsepteeritavus, suured ühikvõimsused ja jäätmete probleemid. Hea meel on aga selle üle, et Eestis oleme lühikese ajaga jõudnud sinna, et tuumajaam kui sõna pole enam põlatud. Tuumaenergiast võib juba rääkida. Põlevkivist otse elektri tootmine on keskkonnamahukas ja tulevikus ka väga kallis, põlevkiviõlist ja -gaasist elektri tootmine on täna veel läbi proovimata.
Kõikide nende valikute analüüsimisel tuleb arvestada nii energiajulgeoleku, keskkonnakaitse ja majanduslike kriteeriumitega, aga ka sotsiaalse aktsepteeritavusega. Demokraatlikus ühiskonnas peavad kõik valikud olema valdava enamuse poolt aktsepteeritavad. Samuti peame me vältima vigu, mida on teinud teised riigid, ning õppima ka nende positiivsetest kogemustest.
Üks on selge: Eesti ei tohiks tulevikus enam olla ühe-elektrijaama-riik. Meie elektrivarustuse aluseks peab saama mitmekesisus, ehk tegelikult võivad kõik räägitud valikud olla Eesti jaoks reaalsed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar