Raul Kirjanen: riigiabi suunamine ühte sektorisse peab olema põhjendatud

Raul Kirjanen, Eesti Pelletitootjate Liidu juhatuse liige

Täna räägitakse Eesti energeetika arengukava koostamisel elektri tootmisest ja sellega seotud valikutest. Samas energeetika koosneb ju tegelikult kolmest osast: elektrienergia tootmisest, soojusenergia tootmisest ja mootorikütustega seonduvast, kusjuures kõige suurem osa mahuliselt kuulub selles arutelus soojusenergia tootmisele (vähemalt Eestis).

Täna (9. aprillil toimunud foorumil - toim.) oli päevakorras ka erinevate eneriasektorite omavaheline vahekord. Riigiabi ühes sektoris omab ilmselgelt mõju ka teistele sektorile, veelgi enam - riigiabi energeetikasektorile võib omada väga suurt mõju kogu ülejäänud majandusele.

Meie kompetents on põhiliselt seotud biomassiga.

Lähtume eeldustest, et Eestis kasvava biomassi hulk on piiratud, nii mahuliselt (kuupmeetrit, tonnid), energeetiliselt (Mwh) kui ka kvaliteetide (puit, põllumajandusjäätmed, prügi, energiakultuurid jne.) osas. Kui vaadata reaalset olukorda täna, siis Eestis ei jää täna mitte ükski puidulible kasutamata. Kui vaatame madalama klassi puidu hinda Eesti turul, siis see on võrdne või isegi pigem kõrgem kui Soomes, Saksamaal, Rootsis jne. Ehk me oleme olukorras, kus meie puiduressursil on on täna efektiivne kasutaja. Kui nüüd vaadata, kes on see kasutaja, siis on see põhiliselt energeetikasektor (küttesektor ja kütuste tootmise sektor) ja teatud osas ka plaaditööstus ja põllumajandus.

Kas on täna Eestile otstarbekas riigiabi kasutades suunata biomassi resurss ühest energeetikasektorist (küttesektor) teise sektorisse (elektritootmise sektor)? Kas see toob Eesti riigile üldist kasu?

Mina arvan, et riigiabi suunamine ühte sektorisse peab olema põhjendatud ja tooma ühiskonnale täiendavat lisaväärtust. Meil on täna Eestis hulk energiakandjaid, mis on reaalselt kasutamata, ka foorumil ära märgitud prügi, lisaks teatud muud orgaanilised jäätmed, lisaks küllaltki suur energiakultuuride kasvatamise potentsiaal.

Arvame, et riigi abi peakski olema suunatud just selliste kütuste kasutuselevõtule.

Kui vaadata kunagi sõnastatud Euroopa Liidu taastuva energiapoliitika alustaladele, siis neid oli kolm. Esiteks energiajulgeolek, teiseks taastuvate energiallikate arendamine ja kolmandaks sotsiaalne pool. Mida me saaks saavutada, suunates elektritootmise kasutamata resursside juurde? Saavutame selle, et olemasolev energiasektor ja laiemalt puidutööstussektor ei saaks kahjustada ja saaks edasi tegeleda turumajanduse tingimustes. Looksime turule uue täiendava kodumaise energiaressursi (energiajulgeolek), arendaksime uute tehnoloogiate kasutuselevõttu nii energiaressursi tootmisel kui ka kasutamisel (taastuvate energiaallikate kasutamise arendamine) ja mis on ka väga oluline: looksime Eestis terve hulga uusi töökohti ja seda eriti maapiirkondades. Samuti looksime madala kvaliteediga põllumaadele täiesti uue kasutusotstarbe.

Ma arvan, et on väga oluline, et Eesti energiapoliitika arengukava välja töötades tuleb silmas pidada ka selle mõju teistele majandussektoritele ja teistele energeetikasektoritele.