Eesti Pelletitootjate Liit: Reaalsete valikute aluseks peab olema ressursiuuring

Raul Kirjanen ja Kuido Kuntro, Eesti Pelletitootjate Liidu juhatuse liikmed

Leiame, et Eesti energeetilise stabiilsuse tulevikku planeerides tuleks arvesse võtta mitte ainult elektrienergia tootmine, vaid olulises osas vaadelda ka soojamajandust ning elektritootmise ja soojamajanduse omavahelisi seoseid.

Mis on pellet?

Pelletid ehk saepurugraanulid on väikesed 6-10 mm läbimõõduga silindrilised pulgakesed, mille tootmiseks kasutatakse saematerjali järeltöötluses tekkivat saepuru ning höövlilaastu. Puidutööstuste jääkmaterjal jahvatatakse ning pressitakse suurel rõhul graanuliteks. Saadav kütus on tänapäeval ainuke kodumaine taastuvenergia valdkonda kuuluv katlakütus, mille kasutamisel nii väikestel kui ka suurtel võimsustel saavutatakse vedel- ja gaasikütte puhtus, mugavus ja automatiseeritus.

Eesti Pelletitootjate Liidu liikmed on kõik Eesti suuremad pelletitootjad:
AS Kalvi Mõis (tootmismaht 100 000 tonni aastas)
AS Hansa Graanul (tootmismaht 100 000 tonni aastas)
AS Graanul Invest (tootmismaht 150 000 tonni aastas)

Kokku toodavad Eesti Pelletitootjate Liidu liikmed 350 000 tonni pelleteid aastas, mis on oma energiaväärtuselt 1 662 500 MWh energiat aastas ehk umbes 60 000 eramu või 250 000 inimese küttevajadus aastas. Arvestades pelletitootmise arvestatavat mahtu Eestis, kodumaise ressursi olemasolu ning tänapäeval välja arendatud pelletikütmise tehnoloogiate kõrget taset, leiame, et pelletil on oluline tähtsus tulevases Eesti energiapoliitikas.

Missugune on pelletitootjate seos Eesti energiapoliitikaga?

Esiteks on pelletitootjad olulise energiaressursi tootjad Eestis ja selle ressursi kasutuselevõtt Eestis tagaks oluliselt lihtsamalt ka meile Euroopa Liidu poolt seatud eesmärkide täitmise. Teiseks oleme me üks suuremaid puidujääkide kasutajaid Eestis, tegutsedes sellel turul koos soojatootjatega ning plaaditootjatega. Kolmandaks oleme me suhteliselt suured elektritarbijad ise, kuna meie protsess nõuab teatud määral elektrit (elektrit kulub umbes 2% toodetud pelletite energiaväärtusest). Seega leiame, et oleme Eesti tulevase energiapoliitikaga igati seotud.

Mida arvame olemasolevast ja tulevasest Eesti energiapoliitikast?

Arvame, et praeguses energiapoliitikas on tehtud rida otsuseid, mis on ebavajalikud, ebaproportsionaalsed ja ainult teatud huvigruppide lobitööd silmas pidavad. Seetõttu soovime aktiivselt osaleda tulevase energiapoliitika kujundamisel.

Mida on täna tehtud valesti?

Arvame, et eelmise Riigikogu viimasel minutil vastu võetud Elektrituruseaduse muudatused, mis sätestasid taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmise soodustused, on olnud ebaproportsionaalsed ja suures osas mittevajalikud.
Kui vaadata viimasel ajal aset leidvat diskussiooni taastuvatest allikatest elektrienergia tootmiseks, siis esile kerkib kaks valdkonda: tuuleenergia ning puidul, turbal ja prügipõletamisel baseeruvad koostootmisjaamad.

Tuulenergia

Tuleks läbi viia sõltumatu uuring, missugune on Eestis parimates tuuletingimustes töötava ja viimast tehnoloogiat kasutava tuuleelektrijaama toodetud elektri omahind. Iseenesest ei ole see keeruline protsess, tuuleandmed on Eestis olemas nii riigil kui ka erinevatel teadusasutustel. Nendest andmetest tulenevalt on väga lihtne kokku panna potentsiaalne tuulepargi projekt ja leida tuuleenergia hind, mis tagaks tootjatele mõistliku tasuvuse, kuid ei koormaks ebamõistlikult Eestis tegutsevaid elektritarbijaid.

Asjaolu, et tänane hind on ebamõistlik, näitab juba investeerimissurve antud sektorisse, ajakirjanduses toodud andmetel on täna esitatud tuuleparkide rajamise liitumistaotlusi 1600 MW ulatuses, räägitakse kümnetesse miljarditesse kroonidesse ulatuvatest avamere tuuleparkidest jne.

Arvame, et need on kõik väärt ettevõtmised, kuid kindlasti ei peaks Eesti elektritarbija neid kinni maksma. Kaaluda võiks siinjuures kahte erinevat lahendust, esiteks fikseerida tuuleenergiast toodetud elektri hind nt. kümneks aastaks konkreetsele tasemele. Teise lahendusena näeksime oksjoneid (neid korraldab näiteks Leedu), kus potentsiaalsed tuuleenergia tootjat pakuvad oma hinna, millega nad oleks valmis kümne aasta jooksul elektrit tootma, ja vastavalt oksjoni tulemustele valitakse välja projektid, mis saavad riigi poolset toetust kõrgema elektrihinna näol.

Mistahes variant valida, peaks see igal juhul tagama, et ostetava tuuleenergia hulk oleks piiratud meie vajaduste ja võimalustega ning hind sunniks välja ehitama vaid kõige efektiivsemaid ja kasumlikumaid projekte. Kõik ülejäänud huvilised võiksid oma projekte ikka teha, ent riigipoolne toetus neile ei ole vajalik.

Koostootmisjaamad

Koostootmisjaamadel on kaks toodet: soojus ja elekter, kusjuures mahult oluliselt suurem toode on soojusenergia. Siinkohal peakski välja töötama väga konkreetse regulatsiooni, kuidas toetust saavad koostootmisjaamad peaksid jagama oma kulud soojatootmise ja elektritootmise vahel. Samuti tuleks reguleerida, kuidas on võimalik nende toodete hinna määramine ja kompenseerimine.

Kindlasti tuleks elektrihinnale jällegi seada ülemine piir, millest üle ei tohiks minna, ja see piir võiks olla seatud näiteks viieks aastaks, siis teavad kõik, millega nad peavad arvestama oma investeeringuid tehes. See sunniks samas koostootmisjaamu olema esiteks efektiivsed oma tootmisprotsessis ja valima võimalikult efektiivse tehnoloogia ja samas valima endale kütuse, mis on võimalikult hinnaefektiivne elektri ja sooja toomiseks. Kolmandaks oluliseks teemaks ongi koostootmisjaamade kütusebaas.

Täna on suuremad koostootmisjaamad väitnud, et nende kütuseressursiks on puit. Samas on puidul täna olemas Eestis väljakujunenud kasutajabaas, puitu kasutavad ettevõtted oma sooja tootmiseks, kohalikud katlamajad, plaaditööstused ja muuhulgas ka pelletitööstus. Väga suur osa sellest puidust, mis täna Eestis tekib, on leidnud endale kasutaja.

Olukorras, kus Vene puidutollide ja nn. raudteeblokaadi tõttu jääb Eesti puidutööstussektor aina väiksemaks ning kohalikud metsaomanikud ei ole motiveeritud oma metsade efektiivsest majandamisest, tekib küsimus - kust võetakse see puit? Kas tegelikku olukorda on reaalselt analüüsitud? Kas riik on arvestanud olukorraga, kus energiasektor töötab põhiliselt kulupõhiselt (e. niipalju kui kulub raha energia tootmiseks tuleb tarbijal kinni maksta, vahet ei ole kui palju see on) ja kogu ülejäänud puidutööstus turupõhiselt (e. võime puidu eest maksta on täpselt nii suur, kui kallilt sa suudad oma toodet müüa), siis sellise suuna jätkudes Eestil ei ole võibolla enam varsti olulises osas oma puidutööstust.

Samas seoses omavahelise konkurentsiga kruvitakse puidu hinnad kõrgemale ja kõrgemale ja lõppkokkuvõtteks tõuseb nii sooja hind kui ka elektri hind, ärist langevad välja paljud olemasolevad puiduga seotud ettevõtted ja kogu selle protsessi kasu on raske näha. Samas puidutööstus ja sellega seonduvad ärid on täna Eestis ühed suuremad tööandjad ja seda eriti väiksemates maapiirkondades.

Meie ettepanek koostootmisjaamade kütusebilansiga seonduvalt oleks suunata koostootmisjaamad kui suured energiaettevõtted kasutama keerulisemat kütust (praht, metsa ülestöötlemisjäätmed (kännud, oksad), põllumajandusjäätmed, põllumajanduslikud energiakultuurid (energiavõsa, energiahein), teatud mahus ka turvas jne.) ja doteerida nendest allikatest toodetavad energiat. Samas jätta puidu kasutamine dotatsioonide alt välja. Miks?

Eestis olev jääkpuit (küttepuu, puiduhake, saepuru, höövlilaast) kasutatakse täna nagunii suures osas energiasektori erinevate toodete tootmisel (soojus, briketid, pelletid, jne.). Puidu kasutamine elektritootmises ei too riigile selles osas kaasa mitte mingisugust positiivset muudatust, ainult ilmselt tekkiva hinnatõusu.

Samas on meil olemas probleem paljude teiste materjalidega, nagu prügi, täna ei ole veel head kasutajat metsa ülestöötlemisjääkidel, Eestis on suurel hulgal madalakvaliteedilist põllumaad, mida saaks kasutada energiavõsa ja energiaheina kasvatamisel jne. Arvame, et riik peaks suunama oma toetused energeetikas just nende uute võimaluste kasutuselevõtuks.

Mida teha tulevikus teisiti?

Arutelu peaks hakkama peale korralikust ressursiuuringust e. kui palju on meil ressursse mingisuguses valdkonnas, kuidas nad on täna hõlmatud, kui palju on teatud valdkondades potentsiaali. Selle tulemusena jõuaksime olukorrani, kus põllumajandussektor saaks välja käia oma prognoosid potentsiaalsete energiaallikate kohta, mida nad suudaksid ja oleksid huvitatud tootma, metsamehed saaksid välja käia oma arvutused (need on tegelikult esialgsel kujul Eesti Metsatööstus Liidus olemas), kui palju on Eestis puiduressursi ja kuidas seda täna kasutatakse ning mida teha selle efektiivsemaks kasutamiseks.

Energeetikud peaks välja selgitama, kui palju tuuleenergiat ja missugustel tingimustel meie võrk välja kannatab ning missugune võiks olla tuulenergia hind tulevikus jne. Nende uuringute tulemusena tekiks meil n.ö. võimaluste kaart e. missugused on reaalselt meie kodumaised energiakandjad, millega saame pikas perspektiivis arvestada.

Kui see info on olemas, siis saaks ratsionaalselt ja tuginedes kogutud infole otsustada, missugused on tegelikult meie reaalsed valikud. Paraku on kõik asjad omavahel seotud ja tegeldes ainult ühe küsimusega või ühe sektori probleemidega ning suunates sinna suurel hulgal dotatsioone võib juhtuda, et paljud teised sektorid kaotavad oluliselt rohkem, kui on võitnud see sektor, kuhu toetused suunati. Seniks tuleks kiiremas korras leida lahendus, kuidas riigiabina käsitletavad soodustused taastuvatest allikatest toodetud elektrienergiale Eesti majandusele olulist kahju ei saaks põhjustada.

Loodame, et meie seisukohad on täiendavaks allikaks diskussiooni elavdamisel, mis viiks meid paremate lahendusteni.